JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Õigus, rahu ja rõõm – Jumala riigi aarded me südames

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
29.12.2014 13.33

Juttua muokattu:

1.1. 23:50
2020010123500220141229133300

Oma kir­jas room­las­te­le õpe­tas Pau­lus Ju­ma­la rii­gi koh­ta nõnda: see on mi­da­gi, mida ko­ge­me sees­mi­selt, te­ge­mist pole mit­te vä­lis­te as­ja­de­ga, Ju­ma­la riik on õi­gus, rahu ja rõõm.

Vee­vä­ra­va esi­se­le väl­ja­ku­le ehi­ta­ti puust lava. Rah­vas ko­gu­nes nagu üks mees kuu­la­ma Ju­ma­la sõna. Prees­ter Es­ra tõi ko­ha­le Piib­li ning Je­ruu­sa­lem­ma esi­me­ne su­vi­ne koo­so­le­mi­ne al­gas. Kõne­le­ja­te­na as­tu­sid pe­a­le Es­ra üles ka maa­va­lit­se­ja Ne­hem­ja ning sõna­tee­ni­jad Jee­sua, Baa­ni, See­reb­ja, Jaa­min, Ak­kub, Sab­be­tai, Hoo­di­ja, Maa­se­ja, Ke­lii­ta, Asar­ja, Joo­sa­bad, Haa­nan ja Pe­la­ja. Nad lu­ge­sid Piib­list pe­atük­ki­de kau­pa Ju­ma­la sõna ja and­sid se­le­tust nõnda, et lo­e­tust aru saa­di. Tol­le su­vi­se koo­so­le­mi­se tun­nu­seks oli „Rõõm Is­san­dast on teie ramm”.

See kir­jel­dus Vee­vä­ra­va esi­se väl­ja­ku su­vi­sest koo­so­le­mi­sest on Ne­hem­ja raa­ma­tu ka­hek­san­das pe­atü­kis. Piib­lis seda üri­tust küll su­vi­seks kok­ku­tu­le­kuks ei ni­me­ta­ta, ega ol­nud sel­lel ka amet­lik­ku tun­nust, kuid Piib­li jär­gi oli tol­le kok­ku­tu­le­ku põhisõ­num see: „Rõõm Is­san­dast on teie ramm.” (Ne 8:10)

See iid­se koo­so­le­mi­se kir­jel­dus on mind väga kõne­ta­nud. Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­kud olid na­tu­ke üle pool aas­tat va­rem pää­se­nud Paa­be­li van­gipõl­vest koos muu Juu­da rah­va­ga. Linn oli veel va­re­me­tes, sel­le müürid oli va­e­va­ga al­les uu­es­ti üles ehi­ta­tud ning uus tem­pel oli vaid kah­va­tu vari Saa­lo­mo­ni temp­li kõrval. Ees sei­sis tõe­poo­lest pal­ju tööd ning ega maa­il­ma po­lii­ti­li­ne olu­kord­ki väga sta­biil­ne ol­nud. Vä­li­selt vaa­da­tes heit­sid pal­jud ohud var­ju Ju­ma­la rah­va üle. Sel­li­ses olu­kor­ras pi­da­sid Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­kud kõige täht­sa­maks as­jaks seda, et nad said kuul­da Ju­ma­la sõna ja sel­le se­le­ta­mist. Sel­le­pä­rast tu­lid nad kok­ku.

Mind on eri­ti kõne­ta­nud see, et kõi­gi­le vä­lis­te­le ras­kus­te­le ja ohu­mär­ki­de­le vaa­ta­ma­ta ma­nit­se­sid sõna­tee­ni­jad rah­vast rõõmus­ta­ma. Põhjus rõõmuks seis­nes sel­les, et Is­sand oli nen­de ramm. Ma ar­van, et vä­lis­te ras­kus­te kes­kel la­sid need iid­sed sõna­kuu­la­jad oma süda­mes­se neid Ju­ma­la rii­gi aar­deid, mil­le koh­ta apos­tel Pau­lus kir­ju­tas Roo­ma krist­las­te­le sa­jan­deid hil­jem: Ju­ma­la riik on „õi­gus ja rahu ja rõõm Pühas Vai­mus” (Rm 14:17). Need aar­ded olid nen­de omad ning sel­le­pä­rast tund­sid nad rõõmu.

AR­MAS­TA­ME OMA NÕTRA LI­GI­MEST

Pau­lus õpe­tas oma kir­jas Roo­ma krist­las­te­le, mis on Ju­ma­la riik. Tema õpe­tus oli se­o­tud tol­lel ajal pä­e­va­ko­ha­se küsi­mu­se­ga: asi oli ri­tu­aal­selt eba­puh­ta liha söö­mi­ses. Ühed krist­la­sed ar­va­sid, et ne­mad saa­vad sel­list toi­tu süüa puh­ta süda­me­tun­nis­tu­se­ga, sa­mas kui tei­sed aga se­da­sa­ma oma süda­me­tun­nis­tu­se pä­rast süüa ei saa­nud.

Pau­lus ma­nit­ses Roo­ma krist­la­si vaa­ta­ma, et nad ei saa­daks oma ususõp­ra ko­mis­ta­ma ning maha kuk­ku­ma. Is­san­dat Jee­sust usal­da­des te­a­dis Pau­lus kind­las­ti, et ükski toit isee­ne­sest pole eba­pu­has. Aga ta te­a­dis ka seda, et kui kee­gi ar­vab mi­da­gi eba­puh­taks, siis tema ja­oks see tõe­poo­lest on­gi eba­pu­has. Sel­le­pä­rast õpe­tas ta: „Aga kui su vend saab toi­du pä­rast kur­vaks, siis sa ei käi enam ar­mas­tu­se jär­gi. ära saa­da huk­ka oma toi­du­ga seda, kel­le eest Kris­tus on sur­nud!” Siin­ko­hal tu­le­tas ta meel­de: „Ju­ma­la riik ei ole söö­mi­ne ega joo­mi­ne, vaid õi­gus, rahu ja rõõm Pühas Vai­mus.” (Rm 14:13–17)

Pau­lu­se õpe­tu­ses on te­ge­li­kult kaks täht­sat tuu­ma. Esi­teks õpe­tas ta, et Ju­ma­la rii­gis pole te­ge­mist vä­lis­te as­ja­de, nagu söö­mi­se või joo­mi­se­ga. Ju­ma­la riik on mi­da­gi, mida ko­ge­me sees­mi­selt: õi­gus, rahu ja rõõm. Tei­seks õpe­tas ta, et ehk­ki asi on nii se­a­tud, ei tohi mis­ki vä­li­ne ol­la vaid­lu­se alu­seks. Sel­le ase­mel ju­hen­dab ar­mas­tus meid oma nõtra li­gi­mest ar­ves­ta­ma ning et­te vaa­ta­ma, et me oma ot­sus­te­ga ei saa­daks teda ko­mis­ta­ma ning usust loo­bu­ma. Kui mõni meie vä­li­ne kom­me ajab teist krist­last ko­mis­ta­ma, loo­bu­me me tänu oma li­gi­me­se­ar­mas­tu­se­le pa­rem sel­lest kom­best. Nõnda ei saa­da me oma li­gi­mest huk­ka, kel­le eest Kris­tus on sur­nud sa­ma­moo­di kui ta on sur­nud ka meie eest.

ÕI­GEID KUT­SU­TAK­SE TA­E­VAS­SE

Õi­geks saa­mi­ne ja õi­ge­na püsi­mi­ne on meie elu kõige täht­sam asi, sest õi­ged ini­me­sed saa­vad viim­sel pä­e­val kut­se ta­e­vas­te rii­ki (Mt 25:34). Õi­gus tä­hen­dab seda, et Ju­mal on võtnud meid en­da­ga ühen­dus­se − kui me ole­me õi­ged, Ju­ma­la ja meie va­hel pole mis­kit, mis meid la­hu­taks. Õi­ge­na ole­me süütud ning sel­le­pä­rast võime seis­ta Ju­ma­la püha pal­ge ees.

Piib­li tõe jär­gi pole aga ükski elav ini­me­ne Ju­ma­la pal­ge ees õige (Ps 143:2). Meie, ini­me­sed, küll ta­hak­si­me en­da jõuga õi­geks saa­da, kuid meie õi­gus ei kõlba Ju­ma­la­le. Meie en­da püüdmi­sed on Ju­ma­la ees määr­du­nud rii­de sar­na­sed (Js 64:4–5). Pau­lus vii­tas Va­na­le Tes­ta­men­di­le ning tõdes, et ini­mes­te hul­gas pole ühtegi, kes kõlbaks Ju­ma­la­le (Rm 3:10–12; Ps 14:1–3, 53:2–4). Ini­mes­te­na pole me õi­ged isee­ne­sest, vaid Ju­mal peab meid õi­geks te­ge­ma.

Augs­bur­gi usu­tun­nis­tu­se jär­gi teeb Ju­mal meid õi­geks ehk võtab meid en­da­ga ühen­dus­se nõnda, et me usu­me pa­tud an­deks Kris­tu­se ni­mel. Ju­ma­la rii­gi aa­re seis­neb sel­les, et Püha Vaim sünni­tab meis, pa­tus­tes ini­mes­tes, us­ku ning usu­ga oma­me Kris­tu­se õi­gust ning tema val­mis­ta­tud pat­tu­de an­dek­sand­mist. Sel­le õi­gu­se oma­ni­ku­na saa­me me viim­sel pä­e­val kut­se iga­ves­se rii­ki.

JEE­SU­SE AN­TUD RAHU JA RÕÕM

Piib­li jär­gi on rahu seis, kus meie, ini­me­sed, tun­ne­me oma elu tur­va­li­selt ning kus meil pole vaja mi­da­gi täht­sat. Ju­ma­la rii­gis rahu on südame hin­ga­mi­ne, mida see maa­ilm ei suu­da an­da. Meie Va­bas­ta­ja on oma kan­na­tu­se, ris­ti­sur­ma ning ülest­õus­mi­se­ga val­mis­ta­nud et­te rahu, mis üle­tab meie aru­saa­mi­se pii­ri. Meil pole vaja eh­mu­da või araks min­na (Jh 14:27). Rahu an­nab mei­le tur­va­tun­net mit­te ai­nult teis­te ini­mes­te, vaid ka sur­ma ja Ju­ma­la koh­tum­õist­mi­se ees. Sel­lest voo­lab rõõm, mis omal ajal va­lit­ses ka ükstei­se­ga osa­du­ses püsi­nud alg­ko­gu­du­se elu (Ap 2:42–47).

Kris­tu­se osa­du­ses püsi­mi­ne teeb meie, Ju­ma­la las­te rõõmu täi­e­li­kuks. See ju­hib meid ka üksteist ar­mas­ta­ma (Jh 15:11–12). Meie kõige suu­rem õnn on meie rõõm Va­bas­ta­ja val­mis­ta­tud pääst­mi­se üle. Me saa­me juba sel­les elus rõõmus­ta­da pat­tu­de an­dek­sand­mi­se üle ning sel­le üle, et me ni­med on ta­e­vas­se kir­ja pan­dud (Lk 10:20). Kord saa­me rõõmus­ta­da iga­ves­ti, kui Is­sand, me Ju­mal, Kõi­ge­vä­e­li­ne, on ha­ka­nud va­lit­se­ma ku­nin­ga­na ja Tal­le pul­mad on tul­nud (Ilm 19:6–7).

PÜHA VAIM TEEB MEIST AAR­DE OMA­NI­KUD

Ju­ma­la rii­gi aar­deid ei saa me ra­ha­ga os­ta ega ka hea elu­ga tee­ni­da. Saa­me neid aar­deid en­da­le ai­nult Püha Vai­mu mõju­tu­sel. Väi­ke ka­te­kis­mus õpe­tab, et il­ma ela­vaks te­ge­va Vai­mu­ta ei saa me us­ku­da ega Kris­tu­se­le lä­he­ne­da. Püha Vaim kut­sub meid evan­gee­liu­mi kau­du ning te­ki­tab meis us­ku ning uut elu. Püha Vaim an­nab mei­le Kris­tu­se kõigi ta an­di­de­ga ning kõik Ju­ma­la rii­gi aar­ded. Püha Vaim ka kait­seb meid ain­sas õi­ges usus.

Ju­ma­la rii­gis ela­mi­ne pole nii­siis mit­te ini­mes­te teh­tud reeg­li­te­le ning keel­du­de­le jär­gi­mi­ne, vaid uus elu Kris­tu­ses. Sel­les­se uu­de el­lu kuu­lub ka võit­lus. Saa­me ela­da süda­mest va­balt Ju­ma­la las­te­na. Patt viib sel­le va­ba­du­se meilt ära, sel­le­pä­rast ta­ha­me patu vas­tu või­del­da. Isee­ne­ses ole­me me nõrgad pa­tu­sed ning pe­a­me tun­nis­ta­ma, et oma võit­lu­se­le vaa­ta­ma­ta pa­tus­ta­me iga päev mõtete ja sõna­de­ga, te­gu­de ja te­ge­ma­ta­jät­mis­te­ga.

Ju­ma­la rii­gis kuu­la­me an­dek­sand­mi­se kuu­lu­tust, mis jul­gus­tab meid us­ku­ma, et kõik meie pa­tud saa­vad an­deks tänu Kris­tu­se täi­e­li­ku­le le­pi­tus­töö­le. Kui mõni eri­li­ne patt jääb me südant va­e­va­ma, on meil õi­gus seda pi­hil üles tun­nis­ta­da ning kuul­da pääst­mi­se va­bas­ta­vat sõnu­mit. Siis­ki ei saa me õi­geks oma võit­lu­se põhjal, vaid saa­me igal het­kel ela­da Ju­ma­la ees kõlba­va­na, us­ku­des Kris­tu­se le­pi­tus­töö pe­a­le. Saa­me us­ku­da, et Is­sand on ka meie ramm, nii nagu ta oli iid­se­te Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­ke ramm aas­ta­tu­han­deid ta­ga­si.

Tekst: Juk­ka Pa­lo­la

Tõlge: U. V.

Al­li­kas: Soo­me Ra­huü­hen­dus­te Keskü­hen­du­se aas­ta­raa­mat Ajan­koh­tais­ta 2012 / Ju­ma­lan val­ta­kun­nan asuk­kaa­na

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.

29.3.2024

Jeesus huusi kovalla äänellä: ”Isä, sinun käsiisi minä uskon henkeni.” Tämän sanottuaan hän henkäisi viimeisen kerran. Luuk. 23:46

Viikon kysymys