Piib­lis, eri­ti Pau­lu­se kir­ja­des, on pal­ju nõu­an­deid ja soo­vi­tu­si ini­mes­te­va­he­liks suht­le­mi­seks. Meid õpe­ta­tak­se suh­tu­ma sõbra­li­kult, mõist­valt ja pika mee­le­ga. Meie Va­bas­ta­ja omalt poolt rõhu­tab li­gi­me­se ar­mas­ta­mist.

Ini­me­ne va­jab teist ini­mest, ja ini­me­ne on mõel­dud ela­ma ühen­du­ses teis­te ini­mes­te­ga. Miks siis va­ja­tak­se nii pal­ju õpe­tust sel­leks, kui­das me pe­ak­si­me teis­te­ga koos ela­ma? Kas me ei os­ka isee­ne­sest õi­ges­ti ela­da? Ja kas me os­ka­me li­gi­me­se­na suh­tu­da ini­mes­se, kel­le elu­va­li­kud ja ar­va­mu­sed eri­ne­vad mär­ga­ta­valt meie oma­dest?

Tih­ti on ar­mas­tus proo­vi­le pan­dud su­he­tes kõige lä­he­ma­te­ga. Võib ol­la ras­ke he­aks kii­ta mõnin­gaid tei­se ise­loo­mu­joo­ni või tema mõtte­vii­si. Võime ker­gelt sol­vu­da tei­se käi­tu­mi­se pä­rast ja äges­tu­nu­na oma poolt sol­va­ta teda.

Kui ker­gelt me loo­me ee­lar­va­mu­si ini­mes­test, kes mõtle­vad või ela­vad teist­moo­di kui meie. Kuu­lu­jut­tu­de alu­sel ku­ju­ne­nud ar­va­mus tei­sest ini­me­sest vas­tab har­va täi­e­li­kult te­ge­lik­ku­se­le. On hea mee­les pi­da­da, et en­nast tei­sest ini­me­sest kõrge­ma­le ase­ta­des ei teki soo­ja ven­na­li­ku ar­mas­tust, kuhu Pii­bel ju­ha­tab.

Põhjus meie ras­kus­te­le inim­su­he­tes on meie pat­tu­lan­ge­mi­se ri­ku­tud ise­loom. Meil on Piib­li nõu­an­deid vaja. Ju­ma­la sõna ju­hib õi­ge­le li­gi­me­se­ar­mas­ta­mi­se­le ja an­nab jõudu ela­da teis­te­ga koos. Kir­jas ko­los­las­te­le an­tud õpe­tus so­bib häs­ti ma­ja­loo­sun­giks: ”Rõi­vas­tu­ge siis nagu Ju­ma­la va­li­tud pühad ja ar­mas­ta­tud südam­li­ku kaas­tun­de­ga, lah­ku­se­ga, aland­lik­ku­se­ga, ta­sa­du­se­ga ja pika mee­le­ga, üksteist ta­lu­ta­des ja ükstei­se­le an­des­ta­des, kui kel­lel­gi on tei­se vas­tu ka­e­bust. Nii nagu Is­sand tei­le on an­deks and­nud, nõnda teh­ke tei­e­gi.”

Lut­her õpe­tab ko­gu­mi­kus ”Kal­lis­ki­vi”: ”Nii kaua kui ela­me siin maa peal, pe­a­me tei­ne­teist ta­lu­ma, nagu Kris­tus ta­lub meid, sest ükski meist pole täi­us­lik. Ju­mal jääb ra­hu­le kui Ta mär­kab, et meie pürgime sel­le poo­le.” Jee­sus ei kiit­nud pat­tu he­aks, aga ta oli val­mis ha­las­ta­valt koh­tu­ma iga pa­tu­se ini­me­se­ga – ka nen­de­ga, keda ini­me­sed üldi­selt huk­ka mõist­sid.

Tekst: Han­nu Kal­lun­ki

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 9/2013

Tõlge: HS

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­nu­me­ros­sa 11.5.2016