JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Pöör­du­ge ja ela­ge!

Vieraskieliset / eesti
29.12.2014 13.41

Ju­ma­la ar­mas­tus on suu­na­tud kogu pa­tu­se­le maa­il­ma­le

Ju­mal hoo­lit­seb oma las­te eest kui kar­ja­ne oma lam­mas­te eest. Ta ot­sib üles oma lam­bad, hoo­lit­seb ja toi­dab neid. Hea kar­ja­ne ei väl­di pa­tu­seid ega aja neid mi­ne­ma, vaid ar­mas­tab ja kut­sub neid en­da juur­de. Ju­mal ha­las­tab nõrka­de­le ja ka­het­se­va­te­le oma rii­gis.

Ini­me­se elu­tee ei ole aga tih­ti ta­sa­ne. Puu­tu­me oma elus väl­ti­ma­tult kok­ku ka ebaõn­ne­ga. Sa­mu­ti ei käi ini­me­ne tih­ti ka seda teed, mil­le­le Piib­li õpe­tus tu­gi­neb. Pal­jud pöör­du­vad ära Ju­ma­la tah­te teelt. Nii juh­tub nii üksi­ku­te ini­mes­te kui ka ter­ve­te rah­vas­te­ga.

Proh­vet He­se­kiel oli prees­ter Ju­ma­la ko­jas Je­ruu­sa­lem­mas. Ju­mal oli plaa­ni­nud tal­le eri­li­se elu­töö. Ku­nin­gas Ne­bu­kad­net­sar alis­tas aas­tal 587 eKr Je­ruu­sa­lem­ma. Pä­rast seda vii­di Is­ra­e­li rah­vas Paa­be­lis­se van­gi. Ka proh­vet He­se­kiel sat­tus Paa­be­lis­se, kus tema üle­san­deks sai tee­ni­da rah­vast proh­ve­ti, nõu­and­ja ja jul­gus­ta­va kar­ja­se­na. Ta lo­hu­tas rah­vast, tõo­ta­des, et Ju­mal an­nab nei­le veel või­ma­lu­se min­na ta­ga­si oma ko­du­maa­le.

Ju­mal noo­mis tih­ti proh­ve­ti­te kau­du oma rah­vast ja hoi­a­tas patu ta­ga­jär­ge­de eest. Proh­vet He­se­kiel an­dis eda­si sel­ge sõnumi sel­le koh­ta, et igaüks vas­tu­tab isik­li­kult oma te­gu­de eest. Poeg ei kan­na isa süüd ja isa ei kan­na poja süüd (Hs 18:20).

He­se­kiel sai Is­san­dalt te­a­te, kus kir­jel­da­ti seda, kui­das Ju­mal kan­nab hoolt oma las­te eest kui kar­ja­ne oma kar­ja eest. Kar­ja­ne ot­sib ek­si­nuid, seob kin­ni vi­gas­ta­tud jala, viib ram­mu­sa­le kar­ja­maa­le söö­ma ja kait­seb oma kar­ja (Hs 34:14–16). See võrdlus toob meel­de Taa­ve­ti kir­ju­ta­tud lau­lu, tut­ta­va kar­ja­sep­sal­mi (Ps 23) ja kir­jel­du­se Jee­su­sest hea kar­ja­se­na, kes an­nab oma elu lam­mas­te eest (Jh 10:11).

Ha­las­tav Ju­mal

Ju­mal ei taha, et tema tah­te teelt ära pöö­ra­nud lä­heks hu­ka­tus­se. Ju­ma­la tahe on hoo­pis, et kõik pöör­duk­sid ära ja saak­sid ela­da (2Pt 3:9). Hea kar­ja­ne ei hoia pa­tu­sest ee­ma­le ega, aja teda hoo­pis­ki mi­ne­ma, vaid ar­mas­tab ja kut­sub teda en­da juur­de. Ju­ma­la ar­mu­le on ruu­mi just seal, kus on pa­tu­seid ini­me­si. Jee­sus ütleb: „Ei vaja ars­ti ter­ved, vaid hai­ged” (Mk 2:17).

1948. aas­ta ki­ri­kuõ­pe­tu­se jär­gi tä­hen­dab mee­le­pa­ran­da­mi­ne ka­het­sust ja kar­tust oma patu pä­rast. Sa­mal ajal tä­hen­dab see us­ku pa­tust pääst­mi­se pe­a­le, seda, et pa­tud on an­tud an­deks tänu Kris­tu­se le­pi­tu­se­töö­le. Mee­le­pa­ran­da­mi­se­le järg­neb elu­vii­si muu­tus ja patu maha jät­mi­ne. He­se­kie­li jär­gi ei mä­le­ta Ju­mal enam neid pat­te, mis on an­deks an­tud. See rää­gib mei­le Ju­ma­la ar­mu üle­ar­va­ma­tust või­must ja suu­ru­sest.

He­se­kie­li raa­mat rää­gib, et kui õig­la­ne lä­heb va­le­le tee­le, ju­ma­la­kart­ma­tu­te tee­le, on ta hu­ka­tu­se jagu. Ju­ma­la rii­gist võib lah­ku­da vaid ühel moel, an­des jä­re­le patu ah­vat­lus­te­le. Kui ini­me­ne pöör­dub kõi­gist oma pat­tu­dest, saab ta ela­da ega sure (Hs 18:21).

Ju­ma­la juh­tu­da las­tud kat­su­mu­sed

Van­gi­aeg oli väga ras­ke aeg Iis­ra­e­li rah­va elus. Üksi­kul ini­me­sel või ter­ve­tel rah­vas­tel on tih­ti ras­ke mõis­ta kan­na­tus­te ees­mär­ki ja näha sel­les Ju­ma­la ta­het. Aga Ju­ma­la mõtted on meie mõtteist kõrge­mad (Js 55:8–9). Ju­mal näeb pal­ju kau­ge­ma­le kui ini­me­ne. Ta ju­hib ter­ve­te rah­vas­te teid ja kõne­tab meid sel­le kau­du.

Iis­ra­e­li rah­vas oli as­tu­nud vas­tu Ju­ma­la tah­te­le ja ot­sus­ta­nud rän­na­ta omi teid. Ju­mal oli aga ar­mu­li­ne oma rah­va üle. Ta ei hä­vi­ta­nud neid, vaid oli val­mis ha­las­ta­ma. Ju­ma­la ar­mas­tus on suu­na­tud kogu pa­tu­se­le maa­il­ma­le: „Sest nõnda on Ju­mal maa­il­ma ar­mas­ta­nud, et ta on oma ai­nusün­di­nud Poja and­nud, et ükski, kes te­mas­se usub, ei huk­kuks, vaid et tal oleks iga­ve­ne elu” (Jh 3:16). Ju­ma­la sõna il­mu­tus on liht­ne. Pat­tu lan­ge­nud saa­vad kuul­da tõo­tust: „Pöö­ra­ke ja ela­ge!” (Hs 18:32). Kui ini­me­ne usub Püha Vai­mu läbi kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi, saab ta pa­tust va­baks. Siis on ki­vi­se südame ase­me­le tul­nud li­ha­ne süda (Hs 36:26–27).

Ju­ma­la rii­gi osa­du­ses

He­se­kiel lo­hu­tas rah­vast: „Te saa­te ela­da maal, mil­le ma olen and­nud teie va­ne­mai­le; teie ole­te minu rah­vas ja mina olen teie Ju­mal” (Hs 36:28). Iis­ra­e­li rah­va van­gipõlv lõppes sel­li­selt, nagu Ju­mal oli tõo­ta­nud. Is­ra­e­li rah­vas sai min­na ta­ga­si oma ko­du­maa­le.

Ju­ma­la lap­sed on siin maa peal vaid rän­da­jad. Ole­me kui võõra maa peal (Hb 11.13). Siin rän­na­kul lan­ge­me pat­tu, aga Ju­mal ha­las­tab nõrka­de­le ja ka­het­se­va­te­le oma rii­gis.

Ju­ma­la las­te ees­märk on iga­ve­ne elu ta­e­va­ses ko­dus. Me saa­me oma­da iga­vest elu juba nüüd, siin maa peal − an­des­ta­vas sõnu­mis. Hea kar­ja­se hoo­lit­su­se all saa­vu­ta­me kord oma tõe­li­se isa­maa, kus ei ole pat­tu ega sur­ma.

Tekst: Juha Sep­pä­lä

Tõlge: K. K.

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 6/2013

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.

22.2.2020

Ku­kin kat­so­koon, mi­ten ra­ken­taa. Pe­rus­tus on jo las­ket­tu, ja se on Jee­sus Kris­tus. Muu­ta pe­rus­tus­ta ei ku­kaan voi las­kea. 1 Kor. 3:10-11

Viikon kysymys