Evan­gee­liu­mi sõna rää­gib Ju­ma­la­le kõlbli­kust ohv­rist ja le­pi­tus­tööst. Proh­vet Je­sa­ja en­nus­tas täi­us­lik­ku le­pi­tu­sohv­rit, Jee­sust Kris­tust. Je­sa­ja sai näha ka Sii­o­ni mä­e­le ka­e­tud pe­o­söö­ki ning Tal­le pul­ma­söö­ki. Seda loo­tu­se või­ma­lust pa­ku­tak­se usk­li­ke­le juur­de Ju­ma­la sõnas. Ta­e­va­sest pi­du­söö­gist saa­me me ee­laim­dust ka Is­san­da püha õhtu­söö­maa­ja pu­hul.

Je­sa­ja sai kut­se proh­ve­tiks, kui ku­nin­gas Us­si­ja suri um­bes 740 aas­tat en­ne meie Va­bas­ta­ja sündi. Je­sa­ja ajal ei taht­nud rah­vas Ju­ma­la ta­het kuu­la­ta. „Nad on jät­nud maha Is­san­da, nad on põla­nud Iis­ra­e­li Püha, nad on pöö­ra­nud tal­le sel­ja.” (Js 1:2–4)

Sõna­kuul­mi­ne on pa­rem kui ta­pa­oh­ver

Kui­gi rah­vas sõna ei kuul­nud, ta­li­ta­ti nõu­tud ohv­rid ik­ka­gi. Süda ei ol­nud ohv­ri­ta­li­tu­sel kaa­sas ja sel­le­pä­rast noo­mis Ju­mal rah­vast Je­sa­ja kau­du: „„Mil­leks mul­le teie ta­pa­ohv­ri­te hulk?” ütleb Is­sand. Ma olen küllas­tu­nud teie põle­tu­sohv­ri­te jää­ra­dest ja nuum­veis­te ras­vast. Här­ja­värs­si­de, tal­le­de ja sik­ku­de veri ei meel­di mul­le.” (Js 1: 11) Ju­mal oli tu­le­ta­nud seda meel­de juba ku­nin­gas Sau­li­le proh­vet Saa­mu­e­li ajal: „Ons Is­san­dal sama hea meel põle­tus- ja ta­pa­ohv­reist kui Is­san­da hää­le kuul­davõt­mi­sest? Vaa­ta, sõna­kuul­mi­ne on pa­rem kui ta­pa­oh­ver, tä­he­le­pa­nu pa­rem kui jää­ra­de rasv.” (1Sm 15: 22)

Je­sa­ja mee­le­pa­ran­dus­jut­lus

Proh­vet Je­sa­ja vaa­tas tol­le aja elu. Ta nägi, kui­das Ju­ma­la sõnast loo­bu­ti. Ta mõis­tis, et Ju­ma­la sõnast loo­bu­mi­se tõttu oli näha ühis­kond­lik­ke ja rah­vus­lik­ke prob­lee­me. Maa oli täis vürstide ja rah­va mäs­sa­mist. Va­e­seid rõhuti. Va­lit­se­jad te­gut­se­sid vas­tu se­a­dust, mil­le Ju­mal oli Moo­se­se­le and­nud. Rah­vas sai nõrge­maks, aga jõud sel­le ümber said kind­la­maks.

Ka sel­lel ajal oli Ju­ma­la sõna kuu­lu­tus nii se­a­du­se kui ka evan­gee­liu­mi kuu­lu­tus. Je­sa­ja pa­lus pat­tu lan­ge­nuid pöör­du­ma: „Pes­ke en­did, pu­has­ta­ge en­did, la­ka­ke paha te­ge­mast!” Ka too­na lu­ba­ti ka­het­se­jai­le: „Kui­gi teie pa­tud on he­le­pu­na­sed, saa­vad need lu­mi­val­geks; kui­gi need on pur­pur­pu­na­sed, saa­vad need vil­la sar­na­seks. Kui te ta­ha­te ja kuu­la­te, siis te saa­te süüa maa pa­ri­mat vil­ja. Aga kui te tõrgute ja pa­ne­te vas­tu, siis sööb teid mõõk. Jah, Is­san­da suu on kõnel­nud.” (Js 1:16–20)

Ju­mal hoi­a­tas Je­sa­jat juba et­te, et rah­vas ei kuu­la ta mee­le­pa­ran­dus­jut­lust. Je­sa­jat ei kuu­la­tud, kui­gi ta rää­kis ter­vet rah­vast puu­du­ta­vast van­gipõl­vest ja temp­li ka­o­tu­sest. Ta an­dis te­a­da, et olu­kord jät­kuks sel­li­se­na, kuni rah­vas saaks huk­ka, ning ai­nult Ju­ma­la sõnale kuu­le­kad jääk­sid al­les ja saak­sid ta­ga­si oma maa­le min­na. (Js 6)

Ma­gu­sa lõhnaga oh­ver

Je­sa­ja vaa­tas oma ae­ga, aga nägi veel kau­ge­ma­le. Ta en­nus­tas van­gipõl­ve, mil­lest rah­val lu­ba­ti ta­ga­si tul­la al­les Pär­sia ku­nin­ga Koo­re­se ajal. Ta sai ka lo­hu­ta­da Ra­huvürs­ti tu­le­ku­ga, Mes­si­as-ku­nin­ga sünniga. Ta nägi uue lii­du koi­di­kut ja seda „ma­gu­sa lõhnaga ohv­rit” (Ef 5:2), mis kõlbas Ju­ma­la­le.

Je­sa­ja en­nus­tas seda täi­us­lik­ku le­pi­tu­sohv­rit, Jee­sust Kris­tust. Tema le­pi­tus­tööst saa­me me osa usu kau­du. Evan­gee­liu­mi sõna rää­gib Ju­ma­la­le kõlbli­kust ohv­rist ja täi­us­li­kust le­pi­tus­tööst. Seda sõnu­mit kuu­lu­ta­tak­se Ju­ma­la rah­va hul­gas veel pra­e­gu­sel­gi ajal.

Pi­du­söök Sii­o­ni mäel

Proh­vet Je­sa­ja sai näha veel­gi kau­ge­ma­le. Ta rää­kis pi­du­söö­gist Sii­o­ni mäel. Seda Je­sa­ja raa­ma­tu pe­atü­kis 25 kir­jel­da­tud pi­du­söö­ki on tõlgen­da­tud kui es­ha­to­loo­gi­list, viim­se­pä­e­va­pil­ti. Ta sai vaa­da­ta ae­ga­de lõppu, Tal­le pul­ma­söö­ki (Ilm 19:9).

Pi­du­söök oli loo­tu­se pilt rah­va­le, kes kan­na­tas. Seda loo­tu­se pil­ti pa­ku­tak­se usk­li­ke­le ik­ka veel Ju­ma­la sõnas. Ta­e­va­sest pi­du­söö­gist saa­me me ee­laim­dust ka Is­san­da püha õhtu­söö­maa­ja pu­hul. Need pe­o­het­ked on mõel­dud jul­gus­tu­seks, et me jak­sak­si­me rän­na­ta kuni ta­e­va­se pe­o­ni väl­ja.

Jul­gus­tust va­ja­tak­se, kuna Ju­ma­la rah­va tee siin il­ma peal käib ka „te­o­tu­ses ja hä­bis”. Kord „Is­sand Ju­mal pühib pi­sa­rad kõi­gilt pal­geilt ning kõrval­dab oma rah­va te­o­tu­se kogu maalt.” (Js 25:8)

Usu sil­ma­de kau­du saa­me vaa­da­ta kau­ge­le ta­e­va­se­le pi­du­söö­gi­le. Hoo­li­ma­ta rän­da­mi­se va­e­va­dest saa­me juba nüüd ütel­da nagu Je­sa­ja raa­ma­tus: „See on Is­sand, keda me oo­ta­si­me, hõi­sa­kem ja tund­kem rõõmu tema pääs­test.” (Js 25:9)

Tekst: Tuo­mas Töl­li

Tõlge: U-K. P.

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2014

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.