Õu­e­män­gu­de kes­kel mõtisk­le­vad kolm tüdru­kut kaht täht­sat os­kust: an­deks­pa­lu­mist ja an­dek­sand­mist.

Lõuna-Soo­me kan­dis ela­vad sõbrad Lil­ja Kla­si­la, Bet­ti­na Tuo­maa­la ning Bet­ti­na põhjast külas­käi­gul vii­biv nõbu, Ron­ja Koi­vis­to, käi­vad alg­koo­li tei­ses klas­sis.

– Kui on tei­nud mi­da­gi va­les­ti, tu­leb pa­lu­da an­deks. Sa­mu­ti, kui on kiu­sa­nud ke­da­gi”, tõdeb Lil­ja.

– Ka siis tu­leb pa­lu­da an­deks, kui on tülli läi­nud”, nen­dib Ron­ja.

– Ning kui ko­ge­ma­ta müksab ke­da­gi või teeb hai­get kel­le­le­gi”, li­sab Lil­ja.

An­deks­pa­lu­mi­ne ei ole tüdru­ku­te mee­lest ala­ti ker­ge.

Ala­ti ei ole või­me­li­ne kohe lep­pi­ma tüli­sid. An­dek­sand­mi­ne on ta­va­li­selt ker­gem kui an­deks­pa­lu­mi­ne.

– Mõni­kord on an­deks­pa­lu­mi­ne ker­ge, mõni­kord ras­ke. Kui ei taha pa­lu­da või an­da an­deks, siis jääb kurb meel mõle­mai­le”, mõtleb Lil­ja.

– Siis on küll kurb meel, kui teab, et on te­ki­ta­nud tei­se­le nuk­ra­meel­sust”, ütleb Bet­ti­na.

Jee­sus on and­nud iga­le usk­li­ku­le vää­ri­ka an­ni: an­da tei­se­le pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja vere läbi.

Ka va­ne­mad ütle­vad nõnda lep­pi­des pe­a­le rii­du oma­va­hel või las­te­ga.

Tüdru­ku­te mee­lest kõlab see to­re­dalt ja ra­hus­ta­valt.

Ka koo­lie­lus on vaja an­deks­pa­lu­mi­se ja -and­mi­se os­kust. Kel­lel­gi on vaja

roh­kem ae­ga lep­pi­mi­seks, kee­gi tei­ne on aga kär­mem.

Tüdru­kud rää­gi­vad, et on hea, et ta­va­li­selt õpe­ta­ja või kee­gi tei­ne täis­kas­va­nu ju­ha­tab lap­si lep­pi­mi­se tee­le.

Ka sõpra­de­le tu­leb va­hest lahk­he­li­sid oma­va­hel ja tei­ne muu­tub kur­vaks.

– Siis ol­lak­se hetk tasa, ae­tak­se hetk jut­tu, ja siis ol­lak­se val­mis pa­lu­ma

an­deks”, ju­tus­tab Lil­ja.

Tekst: Han­na Kor­ki­a­kos­ki

Tõlge: A.S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 22.8.2018