JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Andeksandmine toob rahu

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
11.5.2015 16.21

Juttua muokattu:

1.1. 23:53
2020010123532820150511162100

Nä­da­la esi­me­sel pä­e­val oli Maar­ja Mag­da­lee­na juba va­ra­hom­mi­kul läi­nud Jee­su­se hau­a­le. Ta oli leid­nud haua tühja ole­vat. Kivi oli hau­alt ära tõste­tud. Maar­ja viis sel­lest te­a­te jüngri­te­le. Peet­rus kii­rus­tas koos teis­te jüngri­te­ga joos­tes Jee­su­se hau­a­le. Nad nä­gid seda, mida Maar­ja oli nen­de­le rää­ki­nud. (Jh 20: 1–9)

Koh­tu­mi­ne ülest­õus­nud Va­bas­ta­ja­ga

Jüngrid läk­sid haua juu­rest ära oma ma­ju­tus­koh­ta. Maar­ja Mag­da­lee­na aga jäi haua uk­se juur­de nut­ma. Jee­sus il­mus Maar­ja­le: ”Miks sa nu­tad, nai­ne? Keda sa ot­sid?” Maar­ja sai Jee­su­se kä­est üle­san­de: ”Aga mine mu ven­da­de juur­de ja ütle nei­le.” (Jh 20 : 11–17)

Maar­ja tõi haua juu­rest te­a­te ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast. Sõnu­mit said esi­mes­te­na kuul­da jüngrid. Maar­ja tõttas nei­le ju­tus­ta­ma: ”Ma olen näi­nud Is­san­dat!” (Jh 20: 18)

Sõnum ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast si­sal­das ja si­sal­dab üha eda­si te­a­det Ju­ma­la ar­mas­tu­sest pat­tu­lan­ge­nud ini­me­se vas­tu. See avab pa­tu­koor­ma­te al­la su­ru­tud ini­me­se­le loo­tu­se pers­pek­tii­ve. Ju­mal ei ole mind hülja­nud. Oma poja le­pi­tus­töö kau­du on Ta ava­nud või­ma­lu­se pat­tu­dest lah­ti saa­da ja saa­da osa­li­seks iga­ve­sest elust.

Pole ime, et jüngrid kart­sid. Kõik ko­ge­tu oli neid va­pus­ta­nud. Häm­mel­dust oli li­sa­nud Maar­ja Mag­da­lee­na jutt koh­tu­mi­sest Jee­su­se­ga. Tun­dus va­ja­lik pi­da­da uk­sed lu­kus.

Seal lu­kus­ta­tud us­te taga koh­ta­sid arad, kart­li­kud ja häm­mel­du­nud jüngrid sur­ma võit­nud Jee­sust. äkit­selt sei­sis Jee­sus nen­de kes­kel ja ütles: ”Rahu tei­le!” Kui ta seda oli öel­nud, näi­tas ta jüngri­te­le oma käsi ja külge. (Jh 20: 19)

Rõõm süttib

Et jüngrid said näha Jee­sust, süttis rõõm nen­de süda­me­tes (Jh 20: 19). Nad ei ol­nud us­ku­nud il­maas­ja­ta. Ju­ma­la tõo­tu­sed olid siis­ki tõe­sed.

Usu kau­du võib Jee­sust ai­na ko­ha­ta ja vaa­da­ta Teda Ju­ma­la­rii­gi evan­gee­liu­mis. Kui pa­tu­se­le ini­me­se­le an­tak­se pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja vere läbi, pää­seb ta pa­tu­koor­ma­te alt tund­ma rahu, va­ba­dust ja rõõmu Pühas Vai­mus.

Evan­gee­liu­mi us­ku­mi­ne te­ki­tab rõõmu sel­le us­ku­jas. Rõõm on apos­tel Pau­lu­se jär­gi üks vai­mu vil­ja­dest (Gl 5: 22).

Rahu tei­le!

Mis tä­hen­da­vad täna Jee­su­se sõnad ”Rahu tei­le”, kui ko­ge­me en­da ümber mu­ret ja ra­hu­tust? Tun­ne­me seda ka en­das. Kaht­le­me oma usus. Pal­jud kiu­sa­tu­sed on tut­ta­vad. Pal­jud oma pa­tu­se elu ka­het­se­jad ot­si­vad uut suun­da oma elu­le.

Lu­kus­ta­tud us­te taga rõõmut­se­vad jüngrid said oma Is­san­dalt ja Meist­rilt üle­san­de. Jee­sus kin­ni­tas oma jüngreid Püha Vai­mu­ga ja lä­ki­tas nad kuu­lu­ta­ma rahu evan­gee­liu­mi: ”Rahu tei­le! Nõnda nagu Isa on lä­ki­ta­nud minu, nõnda saa­dan ka mina teid.” (Jh 20: 21–22)

Pä­rast seda an­dis Jee­sus oma jüngri­te­le mee­le­val­la pat­te an­deks an­da. ”Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud. Kel­le­le te pa­tud kin­ni­ta­te, nei­le on need kin­ni­ta­tud.” (Jh 20: 23.) Pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­lium te­ki­tab sel­le rahu, mil­lest Jee­sus rää­kis oma jüngri­te­le.

Jee­sus oli juba va­rem rää­ki­nud oma hüvas­ti­jä­tukõ­nes sama rahu koh­ta: ”Rahu ma jä­tan tei­le. Oma rahu ma an­nan tei­le, mina ei an­na tei­le nõnda, nagu maa­ilm an­nab. Teie süda är­gu eh­mu­gu ega min­gu araks!” (Jh 14: 27)

Jee­su­se jär­gi­jad ta­ha­vad ol­la truud Jee­su­se an­tud üle­san­de­le. Sel­le­pä­rast er­gu­ta­tak­se Ju­ma­la rii­gist usk­ma­tuid ini­me­si veel­gi mee­le­pa­ran­du­se­le ja pöör­du­ma ära pa­tu­e­lust. Nei­le pa­ku­tak­se evan­gee­liu­mi pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest. Ta­sub haa­ra­ta kin­ni ra­hu­e­van­gee­liu­mist! See an­nab ini­me­se si­se­mus­se püsiva rahu.

Ka usk­li­ke­le ini­mes­te­le, Jee­su­se jär­gi­ja­te­le, vii­ak­se veel te­a­ted ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast. See jul­gus­tab kart­vaid, vä­si­nud ja kaht­le­vaid Ju­ma­la lap­si us­ku­ma. Ta­sub us­ku­da, sest usu ees­mär­giks on ta­e­vas. Seal võib nau­ti­da iga­vest rahu koos Jee­su­se ja tema oma­de­ga.

Tekst: Ant­ti Sa­ve­la

Tõlge: Han­nu Sul­ka­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/ 2015

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Jh 20: 21

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.

28.3.2024

Jeesus otti leivän, siunasi, mursi ja antoi sen opetuslapsilleen sanoen: ”Tämä on minun ruumiini, joka annetaan teidän puolestanne. Tehkää tämä minun muistokseni.” Luuk. 22:19

Viikon kysymys