Mei­ei­sa­pal­ves pa­lu­me: ”Ja ära saa­da meid kiu­sa­tus­se.” Kiu­sa­tu­sed on ah­vat­lu­sed, mil­le­le jä­re­le­and­mi­ne viib va­le­de­le te­gu­de­le ehk pat­tu.

Mar­tin Lut­he­ri kir­ju­ta­tud „Suu­res ka­te­kis­mu­ses“ se­le­ta­tak­se, et meid kiu­sa­vad meie en­da liha, maa­ilm ja ku­rat. Liha tä­hen­dab meie inim­lik­kust, mis on pä­ris­pa­tu mõju all. Maa­ilm tä­hen­dab usk­ma­tuid ini­me­si, kes on Ju­ma­last lah­ku läi­nud. Ku­rat on Ju­ma­la vas­ta­ne. Ta püüab igat­pi­di häi­ri­da Ju­ma­la head te­ge­vust.

Kõik kolm te­ki­ta­vad mei­le ah­vat­le­vaid olu­kor­di, mida meil on ras­ke tõrjuda. Lut­her ütleb, et me ei saa kiu­sa­tu­si omal jõul ta­ga­si lüüa. Sel­le­pä­rast pe­a­me me täie süda­me­ga pa­lu­ma Ju­ma­lat: ”ära lase mul kiu­sa­tu­se läbi ta­ga­si lan­ge­da.”

Kiu­sa­tu­sed ah­vat­le­vad

Ku­rat, hin­ge­va­en­la­ne, kiu­sas taga ka Jee­sust. Kui Jee­sus oli näl­ja­ne, pa­lus ku­rat tal ki­vid lei­ba­deks muu­ta. Jee­su­se kiu­sa­tus­test õpime, et kiu­sa­tu­sed ei pruu­gi tih­ti­pe­a­le oht­li­ke või va­le­de as­ja­de­na väl­ja näha.

Va­en­la­ne os­kab ka olu­kor­da ära ka­su­ta­da. Näl­jast ah­vat­leb ta lei­va­ga. Miks Jee­sus ik­ka­gi kive lei­ba­deks ei tei­nud? Ta ei kuu­la­nud ku­ra­dit, vaid vas­tas: ini­me­ne ei ela ükspäi­nis lei­vast, vaid igast sõnast, mis läh­tub Ju­ma­la suust (Mt 4: 4). Jee­sus õpe­tas, et Ju­ma­la sõna toi­dab ini­me­se hin­ge.

Va­en­la­ne ei võida Ju­ma­la sõna

Ku­rat ah­vat­leb ini­mest pat­tu, lu­ba­des tal­le mi­da­gi suurt. Ka Jee­su­se­le lu­bas hin­ge­va­en­la­ne Ju­ma­la täi­e­lik­ku kait­set. Ku­rat aga ei täi­da oma lu­ba­du­si. Ku­rat ei saa Ju­ma­la eest lu­ba­da, et Ju­mal pääs­tab meid ohust, mil­les­se ole­me end mee­le­ga aja­nud.

Ku­rat on va­le­ta­ja ja vale isa (Jt 8: 44). Ta ei püüagi tõe juur­de jää­da, vaid ka­su­tab va­le­sid ja va­le­lu­ba­du­si.

Jee­sus või­tis kõik ku­ra­di kiu­sa­tu­sed Ju­ma­la sõnaga. Ta vas­tas ala­ti liht­salt sel­le­ga, mis Piib­lis­se oli kir­ju­ta­tud. Jee­sus ei ha­ka­nud vaid­le­ma ega püüdnud va­en­la­sest nu­ti­kam ol­la. Ta ei püüdnud en­da jõuga va­en­last veen­da, vaid pöör­dus Ju­ma­la ja ta sõna poo­le.

Ju­ma­la sõna tõega pole ku­ra­dil mi­da­gi pe­a­le ha­ka­ta. Ju­ma­la tõe ees peab ku­rat ala­ti al­la and­ma ja uue kiu­sa­tu­se juur­de mi­ne­ma. Ju­ma­la sõna ei saa tühjaks teha. See sõna püsib iga­ves­ti.

Jee­sus ei lan­ge­nud kiu­sa­tus­se

Jee­sus on kõik me kiu­sa­tu­sed läbi ela­nud. Ta on need ära võit­nud, sest ta ei lan­ge­nud pat­tu. Meie ei suu­da oma kiu­sa­tu­si ära võita. Me ei pruu­gi neid ala­ti ise­gi et­te näha. Ole­me nen­de ees nõrgad, ja Jee­sus teab seda.

Kir­jas heeb­re­a­las­te­le tröös­ti­tak­se meid: ”Sest meil pole nii­su­gu­ne ülem­prees­ter, kel­lel ei oleks kaas­tund­must meie nõtrus­te­ga, vaid kes kõi­ges on kiu­sa­tud ot­se­kui meie, siis­ki il­ma pa­tu­ta. Läki siis jul­gu­se­ga ar­mu­au­jär­je et­te, et me saak­si­me ha­las­tust ja lei­ak­si­me ar­mu oma abiks õi­geks ajaks.”

Meie pa­tu­tu Va­bas­ta­ja saab meid me pat­tu­dest va­baks teha. Ar­mu­au­jär­jelt Ju­ma­la rii­gist kuu­lu­ta­tak­se mei­le ala­ti kõik pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja vere läbi.

Tekst: Ilk­ka Leh­to

Al­li­kas: Päi­vä­mies 6/2016

Tõlge: U.V.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 15.11.2017