JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Kris­tus kui lu­nas­ta­ja

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
22.11.2019 13.23

Juttua muokattu:

2.1. 11:02
2020010211024520191122132300

Ju­ma­la loo­dud maa­il­mas oli kõik häs­ti. Olu­kord muu­tus, kui hin­ge­va­en­la­ne ah­vat­les Ee­vat võtma kee­la­tud puu vil­ja. Nai­ne ei suut­nud kiu­sa­tu­se­le vas­tu seis­ta, vaid võttis ja sõi. Siis ta an­dis ka oma me­he­le ja ka tema sõi.

Ju­mal kut­sus lan­ge­nud ini­me­si ja kõne­tas neid. Is­sand nee­dis mao ära ja pani vi­ha­va­e­nu mao seem­ne ja nai­se seem­ne va­he­le. Sa­mas Ju­mal te­a­tas, et nai­se see­me pu­rus­tab mao pea.

Siin oli lu­ba­dus pääst­mi­sest ja lu­nas­tu­sest, mil­lest Isa ja Poeg olid kõnel­nud ae­ga­de al­gu­ses: - “Sina oled mu Poeg, täna ma sünni­ta­sin sinu. Küsi mi­nult, ja ma an­nan pa­ga­nad su pä­ran­diks ning il­ma­maa ot­sad su oman­diks.” (Ps. 2:7-8) Poeg lu­bas teha Isa taht­mist hea mee­le­ga (Ps. 40:49).

Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel sai Ju­ma­la pilt ini­me­ses kan­na­ta­da ja ini­me­ne kiin­dus kur­jas­se. Ta ar­mas­tab en­nast ja maa­il­ma, aga mit­te Ju­ma­lat. (Soo­me ki­ri­ku Kris­ti­nop­pi 22) Apos­tel Pau­lus tõdeb, et te­mas pole mi­da­gi head, sest patt elab tema li­has ja ve­res.

Pal­jud on ot­si­nud süda­me­tun­nis­tu­se­le rahu il­ma aru saa­ma­ta, et ini­me­ne pää­seb ai­nult usu, ai­nult ar­mu, ai­nult Jee­su­se Kris­tu­se tõttu. Siis nad on ehk ot­si­nud ar­mu­list Ju­ma­lat oma töö­de kau­du, pal­ve­ta­des, piib­lit lu­ge­des või head har­ras­ta­des.

Ai­nult Kris­tu­se tõttu

Ta­e­va­se Isa ar­mas­tus, Ju­ma­la arm ja elav usk se­on­du­vad la­hu­ta­ma­tult Jee­su­se­ga, kes on meie õndsus. Pau­lus kir­ju­tab Ko­rint­las­te­le: “kuna see oli Ju­mal, kes Kris­tu­ses le­pi­tas maa­il­ma ene­se­ga ega ar­ves­ta­nud nei­le nen­de üle­as­tu­mi­si ning on pan­nud meis­se le­pi­tus­sõ­na.” (2. Kor. 5:19)

Ju­ma­la arm lä­he­neb ini­me­se­le ha­las­ta­tud pa­tus­te, Püha Vai­mu preest­ri­te kau­du. Pat­tu­de tõttu koh­ku­nud ini­me­se­le il­mu­ta­tak­se kõi­ki­de pat­tu­de le­pi­ta­jat Jee­sust. Ju­mal kin­gib usu ja pu­has­tab südame evan­gee­liu­mi kuu­lu­tu­se kau­du. Tee­ni­jad, usk­li­kud ini­me­sed, rii­e­ta­vad ka­du­nud lap­se kal­lis­se pe­or­õi­vas­se. See on pul­marüü, va­ga­dus, mil­le Jee­sus on val­mis­ta­nud iga ini­me­se ja­oks.

Val­va­kem usus

Jee­su­se sünd on maa­il­ma aja­loo kõige suu­rem sündmus, aga veel väga pal­ju roh­kem. Kui Jee­sus po­leks sündi­nud, ei saaks kee­gi iga­vest elu. “Sest patu palk on surm, aga Ju­ma­la ar­mu­and on iga­ve­ne elu Kris­tu­ses Jee­su­ses, meie Is­san­das.” (Rm. 6:23)

Proh­ve­ti­te en­nus­tu­sed Mes­si­a­sest te­os­tu­sid täht­tä­he­li­selt Va­bas­ta­ja sünni kau­du esi­me­sel jõu­luõh­tul, tema ava­li­ku te­ge­vu­se, suu­re ree­de kan­na­tus­te ja ris­ti­sur­ma kau­du, või­du­ka ülest­õus­mi­se kau­du li­havõt­tepü­hal ja ta­e­va­mi­ne­ku kau­du.

Uue le­pin­gu aja Ju­ma­la lap­sed oo­ta­vad usus val­va­tes seda pä­e­va, mil­lal Jee­sus tu­leb teist kor­da maa pe­a­le. Siis ta enam ei ha­las­ta kel­le­le­gi. Siis ta an­nab igaü­he­le õig­la­se ko­huot­su­se. Isa poolt õnnis­ta­tud kut­su­tak­se iga­ves­se ta­e­va aus­se, aga ära nee­tud sa­tu­vad iga­ve­se hu­ka­tu­se va­e­va. Ai­nult Ju­mal teab, mil­lal on viim­ne päev.

Sündi­nud neit­si Maar­jast

Ju­mal oli va­li­nud neit­si Maar­jat emaks oma Po­ja­le. In­gel te­a­tas noo­re­le Maar­ja­le: “Ja vaa­ta, sa jääd lap­se­oo­te­le ja tood il­ma­le poja ja pa­ned tal­le ni­meks Jee­sus. Püha Vaim tu­leb sinu pe­a­le ja Kõi­gekõr­ge­ma vägi on var­juks sinu ko­hal, see­pä­rast hüütak­se­gi Püha, kes si­nust sünnib, Ju­ma­la Po­jaks.” (Lk. 1:31, 35)

Usk­lik Joo­sep, kes mõtles sa­la­ja hüljata last oo­ta­va mõrsja, sai ing­li kä­est sõnu­mit: “ära kar­da oma naist Maar­jat ene­se juur­de võtta, sest laps, keda ta kan­nab, on Pühast Vai­must. Ta toob il­ma­le poja ning sina pa­ned tal­le ni­meks Jee­sus, sest tema pääs­tab oma rah­va nen­de pat­tu­dest.” (Mt. 1:20-21)

Pal­jud ei­ta­vad Jee­su­se sündi neit­sist. Ini­me­se mõis­tus usu sa­la­du­sest aru ei saa. Usk avab aru­saa­mi­se. Ju­ma­la Poeg oli si­gi­tu­mi­sest saa­dik il­ma pa­tu­ta, püha ja pu­has. Jee­su­se Kris­tu­se le­pi­tus­töö ka­tab kogu ini­me­lu: alg­het­ke­dest ema­ko­jas vii­ma­se het­ke­ni, sur­ma­ni. Elu on Ju­ma­la an­tud ai­nu­kord­ne ime ja kink, mil­le eest ini­mi­ne vas­tu­tab elu and­ja ees.

Jee­su le­pi­tas meie pa­tud

Ju­ma­la ees oli suu­rel ree­del Jee­sus, kes va­lu­de käes ki­sen­das: “Mu Ju­mal, mu

Ju­mal, miks sa mu maha jät­sid?” Vii­mas­te sõna­de­na ütles Va­bas­ta­ja: “See on lõpe­ta­tud!” Ar­mas­tu­sest kõigi ini­mes­te vas­tu Jee­sus kan­na­tas, suri ris­ti peal, va­las oma vere ja täi­tis nen­de eest Ju­ma­la nõud­li­ku se­a­du­se. Il­ma vere va­la­mi­se­ta pole pat­tu­de an­dek­sand­mist.

Pau­lus õpe­tab Ga­laat­la­si: “Aga kui aeg sai täis, lä­ki­tas Ju­mal oma Poja, kes sündis nai­sest, sündis Se­a­du­se al­la, lah­ti ost­ma se­a­du­se­a­lu­seid, et me saak­si­me po­ja­sei­su­se.” (Gl. 4:4-5)

Ju­mal jul­gus­tas oma usk­lik­ke juba Je­sa­ja kau­du: “ära kar­da, sest ma olen sind lu­nas­ta­nud, ma olen sind ni­me­pi­di kut­su­nud, sa oled minu pä­ralt! Kui sa lä­hed läbi vee, siis olen mina si­nu­ga, ja kui sa lä­hed läbi jõgede, siis ei upu­ta need sind; kui sa käid tu­les, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.”

(Js. 43:1–2.)

Kol­man­dal pä­e­val tõu­sis Jee­sus üles sur­nuist, et me saak­si­me õig­las­teks. ülest­õu­se­mi­se tõttu ta või­tis patu ja sur­ma võimu. Nõnda Jee­sus tegi meid Ju­ma­la et­te so­bi­va­teks ja avas le­pi­tu­se sõna pe­a­le us­ku­ja­te­le tee Ta­e­vas­se. ❏

Tekst: Pek­ka Ter­vo

Tõlge: Rei­jo Lohi

Aval­da­tud Aas­ta­raa­ma­tus Tu­le­vai­suu­teen ja toi­voon (Tu­le­vik­ku ja loo­tus­se), SRK 2000. Teks­ti on lühen­da­tud

11.8.2020

Joka heik­koa sor­taa, her­jaa hä­nen Luo­jaan­sa, joka Luo­jaa kun­ni­oit­taa, ar­mah­taa köy­hää. Sa­nanl. 14:31

Viikon kysymys