JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Ma olen hea võist­lu­se või­del­nud

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
20.11.2013 8.42

Juttua muokattu:

1.1. 23:53
2020010123534520131120084200

Apos­tel Pau­lus tun­dis häs­ti oma aja kul­tuu­ri, kus pee­ti lugu spor­dist. Kuna ta tun­dis, et võist­lus-olu­kor­ra­ga se­o­tud ku­jut­lu­sed olid väga ela­vad ini­mes­te mõte­tes, võrdles ta mitu kor­da krist­la­se elu võist­lus­ra­jal jooks­mi­se­ga. Ta tah­tis ka näi­da­ta, et usuv­õit­lu­se täht­sus ja siht on pal­ju suu­rem kui aja­li­ke sih­ti­de püüdmine.

Pau­lus kir­ju­tas Ti­mo­teu­se­le, et ke­ha­li­sest har­ju­ta­mi­sest on ai­nult vähe kasu, aga ju­ma­la­kar­tus on ka­su­lik kõi­geks, sest sel­le­ga kaas­neb tõo­tus nii pra­e­gu­se kui ka tu­le­va elu koh­ta. Ta ütles, et usk­li­kud võit­le­vad sel­le­pä­rast, et nad on loo­tu­se pan­nud ela­va Ju­ma­la pe­a­le, kes on kõigi ini­mes­te pääst­ja. (1Tm 4: 8–10)

Ju­ma­la ar­mu na­jal

Psal­mi kir­ju­ta­ja tõdeb, et us­ku­mi­ne tä­hen­dab teed. Ta rää­gib, kui­das ta on pal­ve­ta­nud ööd ja pä­e­vad Ju­ma­la kä­est abi pa­lu­des, hüüdes: ”Õpeta mul­le, Is­sand, oma teed.” (Ps 86: 11) Piib­li jär­gi ei ole ini­me­sel pää­se­mist iga­ves­se el­lu juh­ti­va­le tee­le mui­du kui Kris­tu­se kau­du. Jee­sus ise ütles: ”Sest nõnda on Ju­mal maa­il­ma ar­mas­ta­nud, et ta oma ai­nusün­di­nud Poja on and­nud, et ükski, kes te­mas­se usub, ei huk­kuks, vaid et tal oleks iga­ve­ne elu.” (Jh 3: 16) Apos­tel Pau­lus kir­ju­tas room­las­te­le: ”Et me nüüd ole­me saa­nud õi­geks usust, siis on meil rahu Ju­ma­la­ga meie Is­san­da Jee­su­se Kris­tu­se läbi.” (Rm 5: 1) Is­sand Jee­sus on le­pi­tu­soh­ver meie pat­tu­de eest, kuid mit­te üksnes meie, vaid ka ter­ve maa­il­ma pat­tu­de eest (1Jh 2: 2).

Iga­ves­se elu juh­ti­va­le tee­le saa­mi­ne põhi­neb Ju­ma­la kut­sel, mida ini­me­sel on või­ma­lik sel­les il­mas kuul­da. Ta­e­va ja maa Is­sand on se­ad­nud oma ko­gu­dus­se le­pi­tu­se ame­ti, ja seda tee­nin­du­sa­me­tit pe­a­vad Ju­ma­la lap­sed. ”See oli Ju­mal, kes Kris­tu­ses le­pi­tas maa­il­ma ene­se­ga ning on pan­nud meis­se le­pi­tus­sõ­na.” (2Kr 5: 19)

Pau­lus rää­kis, et ta rut­tab siht­mär­gi poo­le, või­du­hin­na poo­le, kuhu Ju­mal oli teda ta­e­va­li­ku kut­su­mi­se­ga kut­su­nud Jee­su­ses Kris­tu­ses. Sel­le­pä­rast ütles ta, et ta unus­tab kõik, mis on sel­ja­ta­ga, ja si­ru­tab ee­lo­le­va poo­le. (Fl 3: 13–14.) Elu­tee rän­da­ja jõud on Ju­ma­la arm. See kas­va­tab meid jät­ma maha ju­ma­la­kart­ma­tu­se ja il­ma­li­kud hi­mud. (Tt 2: 11–12.)

Ar­mas­tus, Ju­ma­la las­te tun­de­märk

Ju­ma­la sõnas võrrel­dak­se ini­mest hea ja hal­va puu­ga (Mt 12: 33). Ju­ma­la laps on Piib­li jär­gi hea puu, mis kan­nab head vil­ja. Jee­sus õpe­tas, et hea ini­me­ne võtab he­ast va­ra­must head ja kuri ini­me­ne võtab kur­jast va­ra­must kur­ja (Mt 12: 35).

Pau­lus kir­ju­tas, et Ju­ma­la ar­mas­tus on väl­ja va­la­tud usk­li­ku süda­mes­se te­ma­le an­tud Püha Vai­mu läbi (Rm 5: 5). Vai­mu vil­jad on ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, usk, ta­sa­dus ja puh­tus (Gl 5: 22). Usu esi­me­ne vili on nii­siis ar­mas­tus.

Apos­tel Jo­han­nes kir­ju­tas: ”Sel­les on ar­mas­tus, ei, mit­te sel­les, et meie ole­me ar­mas­ta­nud Ju­ma­lat, vaid et tema on ar­mas­ta­nud meid ja on lä­ki­ta­nud oma Poja meie le­pi­tu­sohv­riks meie pat­tu­de eest.” (1Jh 4: 10) See ta­e­vast pä­rit ar­mas­tus lä­heb usk­li­kust ini­me­sest eda­si Is­san­das­se Jee­su­ses­se, teis­tes­se Ju­ma­la las­tes­se, evan­gee­liu­mi töös­se ning usk­ma­tu­tes­se ini­mes­tes­se, ise­gi nen­des­se, kes pais­ta­vad Ju­ma­la rii­gi töö vas­ta­sed ole­vat. Apos­tel õhu­tas vas­tas­ti­ku­ses aus­tu­ses ükstei­sest et­te jõud­ma (Rm 12: 10).

Jee­sus ütles ju­ma­la­ga­jä­tukõ­nes oma jär­gi­ja­te­le: ”Arm­sad lap­su­ke­sed! – – Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist! Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 34–35.)

Usu­e­lu eest hoo­lit­se­mi­ne

Meie usk­li­ke­na käi­me Ju­ma­la sõna kuu­la­mas. Me ei taha mu­gan­du­da Ju­ma­la sõna vas­ta­se elu­vii­si­ga. Sel­les ei ole küsi­mus ini­me­se kaa­lut­lus­tel põhi­ne­vast va­li­kust või vä­li­sest sun­nist, vaid Ju­ma­la ar­mu õpe­tu­sest ja Püha Vai­mu tööst. (Tt 2: 11–12) Elav usk pais­tab väl­ja Ju­ma­la lap­se elus.

Mõni­kord võib Ju­ma­la laps kuul­da, et ta on teis­te ar­va­tes erak­lik, min­gi­su­gu­ne kõrvalt­vaa­ta­ja. Nõnda asi siis­ki ei ole ei Ju­ma­la sõna ega Ju­ma­la lap­se oma usu­ko­ge­mu­se jär­gi. Elav usk on Ju­ma­la poolt mõel­dud tõe­li­ne elu tema ar­mu­rii­gis. Me ole­me või­nud näha en­da sees ning oma lä­he­mas ring­kon­nas, et püsi­des sõna­kuu­le­li­ke­na Ju­ma­la sõnale, on meil või­ma­lus väl­ti­da mõndagi sel­list kur­ja as­ja, mis ahel­dab meie li­gi­me­si.

Me te­a­me, et iga­su­gu­ne elu va­jab toi­tu eda­si­mi­ne­kuks. Nõnda on ka usu­e­lu­ga. Mar­tin Lut­her kir­ju­tas te­o­ses „Ris­tii­ni­me­se va­ba­du­sest“: ”Hin­gel ei ole il­ma peal ega ta­e­vas mi­da­gi muud, mil­lest see elab – – kui püha evan­gee­lium, Ju­ma­la sõna. Sel­les on pii­sa­valt toi­tu, rõõmu, rahu, val­gust, os­kust, va­ga­dust, tõde, tar­kust, va­ba­dust ja kõike head küllalt.” Lu­ter­lik krist­lik õpe­tus õpe­tab usu­e­lu eest hoo­lit­se­mi­sest: ”Et püsida ja saa­da kin­ni­ta­tu­maks usus, tu­leb krist­la­sel usi­nalt Ju­ma­la sõna ja Is­san­da püha ar­mu­lau­da, pal­vet ja krist­las­te oma­va­he­list ühen­dust ka­su­ta­da.”

Ju­ma­la lap­sel tu­leb oma usu­e­lu eest hoo­lit­se­da heeb­re­a­las­te­le mõel­dud kir­ja au­to­ri nõu­an­ne­te jär­gi nõnda: ”Pan­gem maha kõik koor­mav ja patt, mis hõlpsas­ti ta­ker­dab meid ja teeb rän­nu aeg­la­seks, ja jooks­kem püsi­vu­se­ga mei­le mää­ra­tud või­du­jook­su! Ning vaa­da­kem üles Jee­su­se­le, usu alus­ta­ja­le ja täi­de­saat­ja­le.” (Hb 12: 1–2.) Pa­tust ja koor­mast on või­ma­lik va­baks saa­da ai­nult us­ku­des Püha Vai­mu va­hen­du­sel kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi, mil­le tuu­maks on pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne Jee­su­se nime ja vere läbi.

Elu kal­leim asi

Elu mit­me­te nõud­mis­te ja iga­su­gu­se toi­me­ta­mi­se kes­kel on siis­ki vaja ai­nult vähe, vii­maks ja ome­ti ühte­ain­sat. Psal­mi kir­ju­ta­ja väl­jen­das seda nii­moo­di: ”Kin­ni­ta mu süda sel­les­se, et ma sinu nime kar­daks” (Ps 86: 11).

Jee­sus õpe­tas, et kee­gi ei või tee­ni­da kah­te is­san­dat. Ta tõdes: ”Seal kus on teie aa­re, seal on ka teie süda.” (Lk 12: 34) Sel­le­pä­rast pa­lu­me me Ju­ma­la kä­est jõudu, et me suu­dak­si­me või­del­da tema rii­gis kogu süda­mest.

Seal kus Ju­mal teeb oma pääst­vat tööd, on tih­ti liik­vel ka tema vas­ta­sed jõud. Nõnda oli ka Pau­lu­se pä­e­vil. Näi­teks Ko­los­sas ja sel­le naa­ber­lin­na­des oli lii­ku­nud väärõ­pe­ta­jaid, kes tu­gi­ne­sid oma kõne­des maa­il­ma ürgjõule, mit­te Kris­tu­se­le. Nen­de ka­vat­su­seks oli mee­li­ta­da krist­la­si fi­lo­soo­fi­a­ga ja ilukõ­ne­de­ga, viia ee­ma­le usu liht­su­sest Kris­tu­ses.

Kui Pau­lus kir­ju­tas ko­los­las­te­le, õhkus tema sõna­dest või­mas tõend evan­gee­liu­mi jõust ja usu kind­last alu­sest. Ta õhu­tas Ko­los­sas ela­vaid krist­la­si rän­da­ma Kris­tu­ses ka ah­vat­lus­te ajal ning ole­ma ”juur­du­nud ja üle­se­hi­ta­tud te­mas ning kin­ni­ta­tud usus”. Kris­tu­ses ”elab kogu ju­ma­lik täi­us ihu­li­kult”. Ju­ma­la lap­sed on sel­lest osa­li­sed usu kau­du. (Kl 2: 6–10.)

Vas­tand­lik­kus Ju­ma­la il­mu­tu­se ja ri­ku­tud inim­mee­lest tõus­va õpe­tu­se ning usu ja aru va­hel tu­leb tih­ti esi­le Piib­li ini­mes­te elus. Sa­ma­su­gu­seid kiu­sa­tu­si võib Ju­ma­la laps tun­da ka nüüdi­sa­jal. Ju­ma­la laps kui Püha Vai­mu poolt õpe­ta­tu on siis­ki kin­del sel­les, et usk kind­lus­tub ühen­du­ses Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga. Seal tõo­ta­tak­se mei­le ik­ka uu­es­ti, et kogu Ju­ma­la täi­us­lik­kus on il­mu­ta­tud Is­san­das Jee­su­ses.

Hea võist­lu­se lõpu­le­vii­mi­ne

Pau­lus kir­ju­tas ju­ma­la­ga­jä­tusõ­na­deks Ti­mo­teu­se­le: ”Olen või­del­nud head võit­le­mist, lõpe­ta­nud elu­jook­su, säi­li­ta­nud usu. Nüüd on mul­le val­mis pan­dud õi­gu­se pärg, mil­le Is­sand, õig­la­ne koh­tu­nik, oma pä­e­val mul­le an­nab, aga mit­te üksnes mul­le, vaid kõi­ki­de­le, kes igat­se­vad tema il­mu­mist.” (2Tm 4: 7–8.) Või­du­au­hin­na saa­mi­ne ei põhine krist­la­se en­da kor­da­mi­ne­ku­tel, vaid sel­lel, et ta saab Kris­tu­se evan­gee­liu­mi jõu abil säi­li­ta­da usu heas ja puh­tas süda­me­tun­nis­tu­ses. Pau­lus õhu­tas Ti­mo­teust: ”Säi­li­ta usk ja pu­has süda­me­tun­nis­tus!” (1Tm 1: 19.)

Tekst: Ju­ha­ni Liuk­ko­nen

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat 2001

Tõlge: L. N.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.

1.4.2020

Ju­ma­la on Kris­tuk­ses­sa Jee­suk­ses­sa, hä­nen ve­res­sään, tuo­nut lä­hel­leen tei­dät, jot­ka en­nen olit­te kau­ka­na hä­nes­tä. Ef. 2:13

Viikon kysymys