JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Vas­tas­ti­kus abi­kaa­sa­de va­hel

Vieraskieliset / eesti
16.11.2016 13.38

Abie­lu kuu­lub Ju­ma­la loo­mis­kor­da. Ju­mal lõi mehe ja nai­se vas­tas­ti­kus­se, võrdväär­ses­se, elu hoid­vas­se suh­tes­se. Abie­lus pole küsi­mus ai­nult Ju­ma­la mää­ra­tud kor­ral­du­sest, vaid ta on lu­ba­nud ka õnnis­ta­da abie­lu. Ju­ma­la õnnis­tu­se abil iga sõlmi­tud abie­lu täi­dab sel­le­le se­a­tud üle­san­net: vas­tas­ti­kust ühen­dust hoi­da. Abie­lus on või­ma­lus ko­ge­da elu suurt rik­kust ja an­di, las­te­ga kaas­ne­vat rõõmu, kas­va­mi­se imet.

Usk­li­ke­na abi­kaa­sa­de­na ko­ge­me vaim­set ühen­dust ja ta­hak­si­me rän­na­ta oma kut­su­mu­se­le vas­ta­valt. Usu­me, et mõju­ta­tud Ju­ma­la ar­mas­tu­sest on meil hin­gest tahe hoi­da head, aga ini­mes­te­na ko­ge­me või­me­tust ja jõu­e­tust mit­me­tes elu­jär­ge­des.

Vas­tu sinu südant

Iga ini­me­ne, juba oma idus Ju­ma­la tun­tud, on het­ke vas­tu ema südant. Loo­mis­töö ime, sündi­mi­ne, täi­tub ning ema süli kait­seb elu al­gu­ses­se. Sündime in­te­rakt­si­oo­ni­suh­tes­se, mis vas­tab näl­ja­le, külmale, va­lu­le ja vä­si­mu­se­le.

Iga ini­me­ne igat­seb tei­se­le lä­he­da­le nii nagu ku­na­gi laps ema­le sülle. See on ini­me­se loo­mu­lik va­ja­dus. Meie va­ja­me teist ini­mest ja­ga­ma elu­ko­ge­mu­si. Oma abi­kaa­sa on pa­ri­mal ju­hul sel­li­ne ini­me­ne, kel­le­ga sünnib tun­ne koh­tu­mi­sest ja juu­re­so­le­kust. Sünnib ühen­du­se ko­ge­mus, mil­le abil ini­me­ne võib veen­du­da sel­les, et ta on väär­tus­lik, täh­tis ja ar­mas­ta­tud.

Sa­la­dus on suur

Kris­tu­se ja ko­gu­du­se va­he­list su­het on võrrel­dud mehe ja nai­se va­he­li­se abie­lu­suh­te­ga: “‘See­pä­rast jä­tab mees maha oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le, ja need kaks saa­vad üheks.’ See sa­la­dus on suur: ma rää­gin Kris­tu­sest ja ko­gu­du­sest.” (Ef 5:31–32.) Abie­lus on või­ma­lik õppida Ju­ma­la põhi­mist ta­het: „Ar­mas­ta Is­san­dat, oma Ju­ma­lat, kogu oma süda­me­ga ja kogu oma hin­ge­ga ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõis­tu­se­ga, ning oma li­gi­mest kui iseen­nast!” (Lk 10:27.)

Sõlmi­des abie­lu sõlmime lii­tu tei­se ini­me­se­ga. Se­o­me en­nast ja lu­ba­me pal­ju. Loo­mis­het­ke alu­sel ini­me­sel on sel­le­le loo­mu­lik va­ja­dus. Lu­ba­dus kok­ku ühi­ne­da, soov saa­da üheks, ava­li­kus­ta­tak­se, kin­ni­ta­tak­se ja õnnis­ta­tak­se lau­la­tu­sel. Lu­ba­me ar­mas­ta­da tei­ne­teist kuni surm meid la­hu­tab. Elu koos abi­kaa­sa­ga, osu­ta­des tei­se­le tä­he­le­pa­nu, ol­les tei­se­le aland­lik, an­nab mei­le või­ma­lu­se ol­la kui Ju­ma­la pilt, kui ar­mas­tu­se va­hend. Abie­lu ei tu­gi­ne ai­nult ar­mas­tu­se tun­de­le, vaid see on lu­ba­dus ning põhi­neb taht­mi­se­le.

Need kaks saa­vad üheks

Pau­lus õpe­tas: “Nõnda pe­a­vad me­hed­ki ar­mas­ta­ma oma nai­si nagu isee­ne­se ihu. Kes oma naist ar­mas­tab, ar­mas­tab iseen­nast. Kee­gi pole ju ku­na­gi vi­ha­nud isee­ne­se ihu, vas­tu­pi­di, ta toi­dab ja hel­li­tab seda nii nagu Kris­tus ko­gu­dust. – – See­pä­rast jä­tab mees maha oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le, ja need kaks saa­vad üheks.” (Ef 5:28–29, 31.)

Meie usu põhjal on mehe ja nai­se suhe abie­lus võrdväär­ne. Kris­tus on sel­les mehe ja nai­se ühine pea. Vai­mu­li­ku, vaim­se ja ke­ha­li­se ühen­du­se ko­ge­mi­ne on ta­ot­le­mist väärt. See nõuab meilt sõna­kuu­le­li­kust Ju­ma­la sõnale ja taht­mist ol­la aland­lik abi­kaa­sa­le. Üheks saa­dak­se siis, kui su­hel­dak­se vas­tas­ti­kumõ­ju eri­ne­va­tel ta­san­di­tel. Sel­leks on vaja sõnu, keelt, kõrvu, mee­li, taht­mist kuu­la­ta ja kuul­da, taht­mist sõna­de­ga väl­jen­da­da iseen­nast. See on väga komp­leks­ne asi.

Peet­rus õpe­tas abi­kaa­sa­sid: “Nii nagu Saa­ra oli Aab­ra­ha­mi­le kuu­le­kas, “hüüdes teda isan­daks”. Teie ole­te saa­nud Saa­ra las­teks, kui te tee­te head. – – Nõnda­sa­mu­ti, me­hed, ela­ge mõist­valt nai­se­ga kui nõrgema ast­ja­ga. Osu­ta­ge nais­te­le aus­tust nagu elu ar­mu­an­ni kaas­pä­ri­ja­te­le, et teie pal­ve­tel po­leks ta­kis­tu­si.” (1Pt 3:6–7.)

Ka­he­o­sa­li­se­na

Ühena ela­mi­ne nõuab abi­kaa­sa­delt tei­se ar­mas­ta­mist nii nagu iseen­nast, aus­ta­mist, aland­lik­kust, usal­dust ja ava­meel­sust. On täh­tis, et mõle­mad või­vad va­balt väl­jen­da­da oma ar­va­mu­si, va­ja­du­si ja tun­deid. Tei­se ini­me­se li­gi­dal ela­mi­ne pe­aks ole­ma nii tur­va­list, et võik­si­me väl­jen­da­da ka ras­ke­na lei­tud tun­deid, nagu mu­ret, hir­mu ja viha. Kok­kupõr­ge­te ja lah­kar­va­mus­te pa­ran­da­mi­seks va­ja­me an­deks pa­lu­mist ja an­deks and­mist. Kui me usu­me evan­gee­liu­mi, ko­ge­me uue ala­mi­se ar­mu ja saa­me jõudu rää­gi­da as­jast nii kaua, et mõlema meel va­ba­neb tõdes.

Va­he­pe­al abi­kaa­sa­de lah­kar­va­mu­sed või­vad viia vaim­ses­se ja füüsi­li­ses­se vä­gi­val­da või sel­le oh­tu. Ar­mu­ka­de­dus, ahis­tus, ko­ge­mu­sed üksin­du­sest ja ma­sen­dus või­vad väl­jen­da­da seda, et as­ju pole jää­dud pii­sa­valt pal­ju mõtlema ja läbi võtma. Abi ot­si­mi­ne teis­te usk­li­ke või kut­se­li­se­lis­te nõus­ta­ja­te kä­est väl­jen­dab taht­mist ol­la Ju­ma­la sõnale sõna­kuu­le­lik, taht­mist hoi­da en­nast ja teist.

Kui mõle­mal abi­kaa­sal on taht­mi­ne tu­gev­da­da su­het, on see või­ma­lik ka olu­kor­da­des, mis tun­du­vad ras­ked. Abi­kaa­sa­suh­te loo­mu­lik­ku elu­tees­se kuu­lub eri­ne­vaid pe­ri­oo­de. Tõe­li­ses­se elu­part­ner­lu­ses­se?? pää­se­tak­se mõni­kord ki­vist rada rän­na­tes. Part­ner­lu­ses­se kuu­lub tõe­li­ne, aus­tav juu­re­so­lek, aland­li­kus, usal­dus ja ava­meel­sus.

Ilus keel on nagu lil­led väl­jal. Pa­re­mat hom­set luu­ak­se täna he­a­taht­li­kul vas­tas­tikmõ­jul. Sel­le­ga on se­o­ses ka Piib­li õpe­tus Vai­mu vil­ja­dest: “Aga Vai­mu vili on ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, us­ta­vus, ta­sa­dus, ene­se­va­lit­sus (Gl 5:22–23).

Tekst: Rit­va Vat­jus

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2012, Ju­ma­lan val­ta­kun­ta muut­tu­vas­sa ajas­sa (Ak­tu­aal­ne 2012, Ju­ma­la riik muu­tu­vas ajas)

Tõlge: An­na Va­ta­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016

29.2.2020

Jee­sus sa­noo: "Koot­kaa it­sel­len­ne aar­tei­ta tai­vaa­seen. Siel­lä ei koi ei­kä ruos­te tee tu­ho­jaan ei­vät­kä var­kaat mur­tau­du si­sään ja va­ras­ta. Mis­sä on aar­tee­si, siel­lä on myös sy­dä­me­si." Matt. 6:20-21

Viikon kysymys