JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Lugu tädist, kellel oli pontšikuid seljakotis

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
5.4.2019 8.52

Juttua muokattu:

1.1. 12:22
2020010112223120190405085200

Mart­ta Kois­ti­na­ho (1918-2008) oli väi­kest kas­vu nai­ne, kes oli pä­rit väik­sest külast Põhja-Soo­mest. Aas­taküm­neid ka­su­tas Mart­ta oma an­net oma ko­du­ko­ha ela­nik­ke he­aks. Mart­ta Kois­ti­na­ho elas oma pe­re­ga küla alg­koo­lis ning ka töö­tas seal. Ta tee­nis küla­e­la­nik­ke ko­ka­na ja koo­li­tee­ni­ja­na 30 aas­tat. 1950ndate aas­ta­te alg­koo­liõ­pi­las­te­le tu­leb veel­gi vesi suhu kui nei­le tu­leb meel­de Mart­ta teh­tud man­na­vaht.

Püha­pä­ev oli teist­su­gu­ne kui ar­gi­pä­ev. Ju­ma­la­tee­nis­tus oma ko­du­ki­ri­kus oli Mart­ta­le eri­ti täh­tis. Ju­hul kui ta ei saa­nud sõitu, kõndis ta viie ki­lo­meet­ri pik­ku­se tee külast ki­ri­ku­ni. Mart­ta ko­dukü­las on kor­ral­da­tud usk­lik­ke kok­ku­tu­le­kuid te­a­du­pä­rast ala­tes 19nda sa­jan­di lõpust. Kui usk­lik­ke arv kas­vas, asu­ta­sid küla­kon­nad kok­ku­tu­le­ku­toim­kon­di, et hõlbus­ta­da kok­ku­tu­le­ku­te kor­ral­da­mist. Mart­ta kuu­lus kok­ku­tu­le­ku­toim­kon­da ala­tes 1930ndta­test aas­ta­test. Ra­huü­hen­du­se ju­ha­tu­ses­se kuu­lus ta pe­aa­e­gu 30 aas­tat.

Üks Mart­ta tut­tav mee­nu­tab kesk­su­ve kok­ku­tu­le­kut: ”Te­ge­vus oli ala­ti väga ener­gi­li­ne. Nen­de põsed õhe­ta­sid ala­ti. Nad keet­sid seal puup­lii­dil koh­vi ja jutt jook­ses. Mart­ta oli väga rõõmus ini­me­ne, ala­ta oli tal suu na­e­rul.”

Kok­ku­tu­le­kukü­la­lis­te koh­vi­ta­mi­se ja­oks küpse­tas Mart­ta koh­vikõr­va­se ja viis sel­le kok­ku­tu­le­ku­koh­ta­des­se. Aas­taküm­neid tuli ta ko­ha­le värs­ked pont­ši­kud sel­ja­ko­tis. Lap­sed mä­le­ta­sid kok­ku­tu­le­ku­tel Mart­ta mus­ta kä­e­kot­ti, kus oli ala­ti kom­me väi­kes­te kok­ku­tu­le­kukü­la­lis­te ja­oks.

Püha­pä­e­va­koo­liõ­pe­ta­ja­na tee­nis Mart­ta lap­si 50 aas­tat. Mart­ta õpe­tas ja se­le­tas Piib­li lu­gu­sid haa­ra­valt. Ta oli ka al­ga­ta­mas ra­huü­hen­du­se rin­gi eel­koo­lie­a­lis­te­le ning piib­li­tun­de teis­me­lis­te­le. Jõu­lu­de ja ema­de­pä­e­va pi­du­de näi­den­di­tes Mart­ta oli in­nu­kas ja sis­see­lav esi­ne­ja. Pal­ju­del pi­du­del lu­ges ta et­te en­da kir­ju­ta­tud luu­le­tu­si. Küla jõu­lut­ra­dit­si­oo­ni loo­mi­ses oli “koo­li Mart­tal” ak­tiiv­ne osa. Koo­li jõu­lu­puul lei­dus las­te kin­gi­kot­ti­dest lei­dus Mart­ta-koka küpse­ta­tud sai­a­ke ja pi­par­kook.

Mart­ta oli ka ise agar ma­ja­ke­se ehi­ta­ja ja käis tal­gu­tel kui ra­huü­hen­dust ehi­ta­ti. Ta oli an­de­kas ja in­nu­kas puu­töö­de har­ras­ta­ja. Aas­taküm­neid käis ta rah­vaü­li­koo­li puu­töö­rin­gis, kus ta tegi oma ma­ja­kes­se mööb­li ja mit­meid tar­bee­se­meid. Mart­ta meis­ter­das hoo­vi män­gu­ma­ja ja liu­mäe. Ra­huü­hen­du­se suurmü­ü­gis oli lu­ge­ma­tuid Mart­ta teh­tud puu­e­se­meid nagu las­te ve­oau­to­sid ja moo­tor­saa­ge. Lap­sed mä­le­ta­vad va­na­e­ma teh­tud par­ki­mis­ma­ja, kus oli nöö­ri­ga töö­tav lift.

Mart­ta oli toi­me­kas ka pen­si­o­nil. Ah­jus küpse­sid tu­me­da koo­ri­ku­ga kar­tu­li­lei­vad suurmü­ü­ki­de ja­oks. Pä­rast töö­aas­taid oli Mart­ta-va­na­e­mal ae­ga las­te­las­te ja­oks. Pe­aa­e­gu iga päev käis ta ai­ta­mas oma tütre Kat­ri kas­va­vat pe­ret.

Mart­ta külas­tas mit­med oma elu­ko­ha ko­du­sid. Vest­lu­sed puu­du­ta­sid usu­as­ju ning ak­tu­aal­seid ja iga­pä­e­va­sid as­ju. Ta ei mee­nu­ta­nud oma elu ki­bes­tu­mu­se­ga, vaid lei­dis iga­pä­e­va­sest ar­gie­lust huu­mo­rit ning lõi män­gu­li­se ja po­si­tiiv­se suh­tu­mi­se­ga en­da ümber val­gust. Küla­e­la­ni­kud mee­nu­ta­vad, et Mart­ta ei lu­ge­nud oma tal­gu­töö­tun­de. Ta osa­les tal­gu­tel oma taht­mi­se jär­gi, täie süda­me­ga ja oma­ka­supü­üd­ma­tult. Aga­ra­na ja rõõmsana tee­nis ta iga­ea­li­si küla­e­la­ni­ke ja kok­ku­tu­le­kukü­la­li­si he­a­mee­le­ga.

Teks­ti: Rai­ja Lo­hi­lah­ti

Lugu on lühen­dis raa­ma­tu “Nai­set vies­tin­vie­ji­nä” (SRK, 2017) ar­tik­ke­list “Koko ky­län Mart­ta”.

Tõlge: SK

Jul­kais­tu ees­tin­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä tam­mi­kuus­sa 2019

19.3.2024

Minä olen kyllä ollut lähellä, mutta he eivät ole minua etsineet, olen ollut läsnä, mutta he eivät ole minua kyselleet. Jes. 65:1

Viikon kysymys