JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Mees, kes ei osanud keelt, näitas tee Jumala riiki

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
26.9.2018 16.58

Juttua muokattu:

31.12. 09:28
2019123109282320180926165800

Minu nimi on Sa­rah. Olen pä­rit Kee­ni­ast, Bon­dost, kus ma elan koos oma mehe ja las­te­ga.

Koh­tu­sin esi­mest kor­da usk­li­ke­ga, kui olin 2000. aas­tal Soo­mes õen­du­se va­he­tusü­liõ­pi­la­se­na. Mu ma­ju­tus­koht asus Ou­lu ra­huü­hen­du­se lä­he­dal.

Prak­ti­kal ol­les koh­tu­sin kord usk­li­ku me­he­ga, kel­le nimi oli Sa­mu­li Riek­ki.

Ta tuli päi­ke­se­li­selt na­e­ra­ta­des minu juur­de kui ma maa­li­sin ühes nur­gas. Ta pu­ter­das mõnin­gaid sõnu , loo­tes , et ma saan aru , aga kuna ta ing­li­se kee­le os­kus oli nõrk, ta ei osa­nud jät­ka­ta.

Õnneks olin ära õppi­nud mõned soo­me kee­le põhisõ­nad. et hak­ka­ma saa­da võõras rii­gis.

Nii­siis li­sa­sin ma tema rää­ki­mi­se ras­kust ütel­des: ”Mit­ta kuu­luu?” Sa­mu­li oli nii häm­mel­du­nud, et ütles ai­nult oma nime: ”Riek­ki”. Ma ütle­sin: ”Mina olen Sa­rah...”

Sa­mu­li läks ära, aga tuli vars­ti ta­ga­si koos ühe nai­se­ga, kes rää­kis ing­li­se keelt pa­re­mi­ni. Pä­rast seda meie ju­tu­a­ja­mi­ne hak­kas su­ju­ma ning Sa­mu­li kut­sus mind en­da­le külla.

Ma usun, et Ju­ma­la Vaim ju­ha­tas teda. Saat­sin kut­se ka teis­te­le tu­den­gi­te­le - Le­o­nar­di­le, Chris­ti­ne­le, Elec­ta­le, Eli­za­bet­hi­le ja teis­te­le, kes taht­sid kaa­sa tul­la.

Meid võeti soo­jalt vas­tu: maja oli täis rõõmu ja õnne, mis oli üsna ha­rul­da­ne näh­tus.

Koh­ta­si­me seal ka tei­si Riek­ki pere sõpru. Meie, eri­ti mina, mõtle­si­me, et võib ol­la ne­mad nau­di­vad vaa­da­tes meie nah­ka, mis kind­las­ti näeb ine­tu väl­ja. Hil­jem sel­gus, et kõik see oli pä­rit sii­rast ar­mas­tu­sest ja sel­lest rõõmust, mil­le al­li­kaks on Is­sand Jee­sus.

Tõde­sin seda, kui Sa­mu­li kut­sus meid püha­pä­e­va õhtu­se­le kok­ku­tu­le­ku­le Ou­lu ra­huü­hen­dus­se. Sel õhtul kuu­la­sin jut­lust häs­ti tä­he­le­pa­ne­li­kult. Kui jut­lus­ta­ja hak­kas lõpe­ta­ma, tund­sin, et ma olen oma pat­tu­de tõttu süüdi mõis­te­tud. Kui ta ütles, et me saa­me us­ku­da oma pa­tud an­deks, tõstsin ma käe püsti ja tund­sin oma süda­mes väga ime­list rahu ja mee­le­kind­lust.

Mu elus on ol­nud mit­me­su­gu­seid

ras­ku­si ning süda­mes pal­ju ki­be­dust. Kui pal­ve­ta­sin, et jõu­ak­sin an­da an­deks ka teis­te­le, tund­sin, et mu süda ra­hu­neb.

An­dek­sand­mi­se sõnum on hoid­nud mind sel­lel teel tä­na­se­ni. See on õpe­ta­nud, et rahu ja va­ba­dus Pühas Vai­mus püsi­vad süda­mes, kui me tões­ti ta­ha­me an­da ka tei­ne­tei­se­le an­deks.

On ime­li­ne, et kõik sõbrad, kel­le­ga me koh­tu­si­me Sa­mu­li ko­dus ja ra­huü­hen­du­ses, on püsi­nud meie sõpra­de­na sii­a­maa­ni.

Ju­ma­la riik on nagu si­ne­pii­va­ke­ne ja pei­de­tud aa­re. Mu ko­ge­mus Ju­ma­la rii­gist sar­na­neb Mat­teu­se evan­gee­liu­mi tä­hen­da­mis­sõ­na­de­ga. (Mt 13: 31–32, 44).

En­ne kui ma sain sis­se sel­les­se rii­ki, olin mit­te­kee­gi. Pin­gu­ta­sin, et saak­sin üle oma väga vi­let­sast taus­tast, mis oli täis va­e­sust. Kui ma võtsin sõna­kuu­le­kalt vas­tu evan­gee­liu­mi, see si­ne­pii­va­ke­ne on kas­va­nud minu sees nii, et ka mu pere on seda mär­ga­nud ja saa­nud sis­se Ju­ma­la rii­ki. See on kas­va­nud nõnda suu­reks, et on ai­da­nud ka tei­si, nagu mu õde ja tei­si su­gu­la­si, kes on leid­nud meie kä­est kait­set või abi, sest Ju­mal on meid ta­e­vast õnnis­ta­nud kõige vai­mu­li­ku õvnnis­tu­se­ga (Ef 1: 3).

Ju­ma­la riik on mul­le kal­lis, pei­de­tud aa­re, mil­le oma­ni­kuks ta­hak­sin igaüht, kes on veel il­ma sel­le­ta. On ime­li­ne ol­la Ju­ma­la laps. Ju­mal on ol­nud mul­le an­di­de and­jaks ja kaits­jaks, sünni­ta­jaks ja var­juks. Tema pe­a­le ma pa­nen kogu usal­du­se. Ju­ma­la ar­must olen täna see kes ma olen.

Ma ta­han kut­su­da sel­les­se rii­ki sind, kal­lis sõber, kes iga­nes sa oled, kes sa võib ol­la heit­led oma elu­ga. Ju­ma­la kä­si­var­red on ava­tud ja ta oo­tab, et sind sülle haa­ra­ta. Tule, tule ja usu oma pa­tud an­deks Tema kal­li vere läbi.

Teks­ti: Sa­rah Nden­ga Sid­wa­ka

Tõlge: S.K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 22.8.2018

19.3.2024

Minä olen kyllä ollut lähellä, mutta he eivät ole minua etsineet, olen ollut läsnä, mutta he eivät ole minua kyselleet. Jes. 65:1

Viikon kysymys