JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Är­ge mõist­ke huk­ka – ha­las­ta­ge

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
10.5.2017 8.55

Juttua muokattu:

1.1. 11:14
2020010111140720170510085500

Vä­he­sed mõtle­vad, et nad mõis­ta­vad tei­si ini­me­si huk­ka. Meil ini­mes­tel on siis­ki kal­du­vus an­da hin­nan­guid, se­al­hul­gas üksteist mõtle­ma­tult huk­ka mõis­ta.

Jee­sus avab meie sil­mad mär­ka­ma, et su­gu­gi mit­te iga meie hin­nang tei­se ini­me­se koh­ta ei taba mär­ki. Tih­ti ka unus­ta­me, et ole­me ise sama as­ja eest väl­jas. Võib-ol­la saa­me al­les hil­jem aru, et ole­me ise mõnes olu­kor­ras sa­mavõrd mõtle­ma­tult toi­mi­nud nagu see, keda me kri­ti­see­ri­me.

On hea, et Jee­sus kee­lab tei­se ini­me­se huk­kam­õist­mi­se. Mõni­kord ko­ge­vad ini­me­sed, et usk­li­kud mõis­ta­vad huk­ka neid, kes usu­vad ja ela­vad teist­moo­di. On tõsi, et me ei suu­da he­aks kii­ta nii­su­gu­seid elu­va­li­kuid ja -stii­le, mis on vas­tuo­lus Ju­ma­la sõna ja Püha Vai­mu õpe­tu­se­ga.

Meie ja ka tei­sed pe­ak­si­me siis­ki suut­ma dis­ku­tee­ri­da eri­ne­va­te nä­ge­mus­te üle po­si­tiiv­selt. Tülid, süüdis­ta­mi­sed ja tar­be­tu järs­kus ei ai­ta mit­te mi­da­gi. Pe­a­me tun­nus­ta­ma seda tõsi­as­ja, et igaü­hel on õi­gus ela­da oma va­li­tud vii­sil, kuni ta ei riku se­a­dust ega kah­jus­ta tei­si.

Mee­le­pa­ran­da­mi­ne avab sil­mi tõtt nä­ge­ma

Kui kee­gi elab Ju­ma­la tah­te vas­tast elu, võime mõel­da, et ta teeb nõnda te­ad­ma­tu­sest, usk­ma­tu­sest (1. Tm 1:13). Kui ku­ju­neb hea kon­takt, võime küll tuua sel­gelt esi­le ela­va usu ava­tud vaa­te­vink­leid. Siis­ki ava­vad al­les mee­le­pa­ran­da­mi­ne ja usk tei­si­ti mõtleva ini­me­se tõtt nä­ge­ma, nagu juh­tus Sau­lu­se­ga.

Huk­kam­õist­mi­ne ei soo­jen­da ega ava teed ha­las­ta­va Ju­ma­la juur­de. See­vas­tu arm õpe­tab hülgama kogu ju­ma­la­tu elu (Tt 2). Sel­lest saab ka jõudu oma vigu pa­ran­da­da.

Sau­lus, kel­lest sai hil­jem Pau­lus, on näi­de ka sel­le koh­ta, kui­das väär­va­ga ini­me­ne suu­dab näha pal­ju vigu, aga ei näe ”pal­ki oma sil­mas”. Õnneks võib Ju­mal igaüht ai­da­ta, et ta kõi­ge­pe­alt mär­kaks en­da vigu.

An­deks an­da on õnn

Ala­ti pole ker­ge an­deks an­da. Eri­ti ras­ke on see siis, kui tun­tak­se end sol­va­tu­na. Sol­vu­mi­se tun­dest pole ker­ge lah­ti saa­da. Uh­kus tõstab ker­ges­ti pead. Jee­sus er­gu­tab siis­ki ole­ma val­mis ha­las­ta­ma. Val­mi­so­lek ükstei­se­le ha­las­ta­da tõu­seb sel­lest ko­ge­mu­sest, et ol­lak­se ise saa­nud pal­ju an­deks.

Kui oma pa­tu­sus ja nõrkus unus­ta­tak­se, või­dak­se ol­la oma li­gi­mes­te vas­tu nõud­vad ja ar­mu­tud. Nõnda juh­tus ku­nin­ga teen­ri­ga, kes näi­tas ar­mu­tust üles kaas­teen­ri vas­tu, ehk­ki ise oli just an­deks saa­nud (Mt 18).

Lä­heb vaja ae­ga ning pal­ve­meelt, et süda peh­me­neks an­deks and­ma. See on siis­ki täh­tis, sest on oht, et me ise ei saa an­deks, kui ei­ta­me an­dek­sand­mist tei­selt. On õnne­li­kum an­da an­deks ja saa­da ka ise va­baks kui toi­ta oma südant ki­be­du­se­ga.

Tekst: Ila­ri Kin­nu­nen

Al­li­kas: Päi­vä­mies 24/2016

Tõlge: H. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017

16.5.2021

Jee­sus ru­koi­li ja sa­noi: "Sen kirk­kau­den, jon­ka sinä olet an­ta­nut mi­nul­le, olen minä an­ta­nut heil­le, jot­ta he oli­si­vat yh­tä, niin kuin me olem­me yh­tä." Joh. 17:22

Viikon kysymys

Ilmoitukset

Toi­sen­lai­ses­sa va­los­sa

Mi­ka­e­lan per­hees­sä ei pal­jon pu­hu­ta asi­ois­ta. Teh­dään töi­tä, käy­dään kou­lua. Mut­ta jos­sain pin­nan al­la on sa­lai­suus, joka saa äi­din hy­räi­le­mään su­ru­mie­li­ses­ti ja Mi­ka­e­lan sil­mäi­le­mään tar­kem­min muu­ta­mia nuo­ria kou­lun käy­tä­vil­lä ja ruo­ka­las­sa.

Se­läs­sä au­rin­gon kat­se

An­ni­ka Koi­vu­kan­kaan ru­nois­sa heit­täy­dy­tään nuo­ren elä­män aal­lok­koon, sen iloi­hin ja ki­pui­hin, ko­et­te­le­muk­siin ja ar­jen su­loi­seen tur­vaan – kun on us­ko, jo­hon no­ja­ta ja rin­nal­la saat­ta­jia. Sy­viä tun­to­ja ke­ven­tää rai­kas huu­mo­ri: ”Kun­pa voi­sin aset­tua het­kek­si koi­ran turk­kiin. / Tun­tea sen läm­mön / kar­ku­mat­ko­jen tuok­sun / ja myl­lä­tyn kuk­ka­pen­kin ilon. Pai­jaa­via sor­mia riit­täi­si.”

Ome­na­pos­ki ja Nal­le Kar­hu­nen

Kah­dek­san­vuo­ti­as Nal­le Kar­hu­nen on kuu­si­vuo­ti­aan Nu­pun eli Ome­na­pos­ken vii­sas, kilt­ti ja hel­lä iso­ve­li. Jos­kus Nal­le käyt­täy­tyy kuin tal­viu­nil­taan he­rä­tet­ty hur­ja ja äk­ki­pi­kai­nen kar­hu. Sil­loin Nu­pun on pa­ras­ta läh­teä ulos tai lait­taa oman huo­neen ovi vi­sus­ti kiin­ni.

Ta­kai­sin Isän ko­tiin

Kir­joit­ta­jat eri puo­lil­ta maa­il­maa ker­to­vat sii­tä, kuin­ka Ju­ma­la on joh­dat­ta­nut hei­dät val­ta­kun­taan­sa. Ker­to­muk­sia yh­dis­tää ko­ke­mus ko­tiin­pa­luus­ta, Raa­ma­tun mu­kai­sen us­kon löy­ty­mi­ses­tä ja us­ko­vais­ten vä­li­ses­tä rak­kau­des­ta.

Ke­tun­po­jat ja Ja­gu­ar-mies