Vä­he­sed mõtle­vad, et nad mõis­ta­vad tei­si ini­me­si huk­ka. Meil ini­mes­tel on siis­ki kal­du­vus an­da hin­nan­guid, se­al­hul­gas üksteist mõtle­ma­tult huk­ka mõis­ta.

Jee­sus avab meie sil­mad mär­ka­ma, et su­gu­gi mit­te iga meie hin­nang tei­se ini­me­se koh­ta ei taba mär­ki. Tih­ti ka unus­ta­me, et ole­me ise sama as­ja eest väl­jas. Võib-ol­la saa­me al­les hil­jem aru, et ole­me ise mõnes olu­kor­ras sa­mavõrd mõtle­ma­tult toi­mi­nud nagu see, keda me kri­ti­see­ri­me.

On hea, et Jee­sus kee­lab tei­se ini­me­se huk­kam­õist­mi­se. Mõni­kord ko­ge­vad ini­me­sed, et usk­li­kud mõis­ta­vad huk­ka neid, kes usu­vad ja ela­vad teist­moo­di. On tõsi, et me ei suu­da he­aks kii­ta nii­su­gu­seid elu­va­li­kuid ja -stii­le, mis on vas­tuo­lus Ju­ma­la sõna ja Püha Vai­mu õpe­tu­se­ga.

Meie ja ka tei­sed pe­ak­si­me siis­ki suut­ma dis­ku­tee­ri­da eri­ne­va­te nä­ge­mus­te üle po­si­tiiv­selt. Tülid, süüdis­ta­mi­sed ja tar­be­tu järs­kus ei ai­ta mit­te mi­da­gi. Pe­a­me tun­nus­ta­ma seda tõsi­as­ja, et igaü­hel on õi­gus ela­da oma va­li­tud vii­sil, kuni ta ei riku se­a­dust ega kah­jus­ta tei­si.

Mee­le­pa­ran­da­mi­ne avab sil­mi tõtt nä­ge­ma

Kui kee­gi elab Ju­ma­la tah­te vas­tast elu, võime mõel­da, et ta teeb nõnda te­ad­ma­tu­sest, usk­ma­tu­sest (1. Tm 1:13). Kui ku­ju­neb hea kon­takt, võime küll tuua sel­gelt esi­le ela­va usu ava­tud vaa­te­vink­leid. Siis­ki ava­vad al­les mee­le­pa­ran­da­mi­ne ja usk tei­si­ti mõtleva ini­me­se tõtt nä­ge­ma, nagu juh­tus Sau­lu­se­ga.

Huk­kam­õist­mi­ne ei soo­jen­da ega ava teed ha­las­ta­va Ju­ma­la juur­de. See­vas­tu arm õpe­tab hülgama kogu ju­ma­la­tu elu (Tt 2). Sel­lest saab ka jõudu oma vigu pa­ran­da­da.

Sau­lus, kel­lest sai hil­jem Pau­lus, on näi­de ka sel­le koh­ta, kui­das väär­va­ga ini­me­ne suu­dab näha pal­ju vigu, aga ei näe ”pal­ki oma sil­mas”. Õnneks võib Ju­mal igaüht ai­da­ta, et ta kõi­ge­pe­alt mär­kaks en­da vigu.

An­deks an­da on õnn

Ala­ti pole ker­ge an­deks an­da. Eri­ti ras­ke on see siis, kui tun­tak­se end sol­va­tu­na. Sol­vu­mi­se tun­dest pole ker­ge lah­ti saa­da. Uh­kus tõstab ker­ges­ti pead. Jee­sus er­gu­tab siis­ki ole­ma val­mis ha­las­ta­ma. Val­mi­so­lek ükstei­se­le ha­las­ta­da tõu­seb sel­lest ko­ge­mu­sest, et ol­lak­se ise saa­nud pal­ju an­deks.

Kui oma pa­tu­sus ja nõrkus unus­ta­tak­se, või­dak­se ol­la oma li­gi­mes­te vas­tu nõud­vad ja ar­mu­tud. Nõnda juh­tus ku­nin­ga teen­ri­ga, kes näi­tas ar­mu­tust üles kaas­teen­ri vas­tu, ehk­ki ise oli just an­deks saa­nud (Mt 18).

Lä­heb vaja ae­ga ning pal­ve­meelt, et süda peh­me­neks an­deks and­ma. See on siis­ki täh­tis, sest on oht, et me ise ei saa an­deks, kui ei­ta­me an­dek­sand­mist tei­selt. On õnne­li­kum an­da an­deks ja saa­da ka ise va­baks kui toi­ta oma südant ki­be­du­se­ga.

Tekst: Ila­ri Kin­nu­nen

Al­li­kas: Päi­vä­mies 24/2016

Tõlge: H. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017