JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Ar­mu­laud

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
16.11.2016 13.33

Juttua muokattu:

1.1. 23:40
2020010123401220161116133300

Ar­mu­laud on sak­ra­ment ehk püha toi­ming, mil­les ühi­neb Ju­ma­la sõna ja näh­tav, konk­reet­ne ai­ne. Lu­ter­li­kus ki­ri­kus on sak­ra­men­ti­deks Kris­tu­se kä­su­ga se­o­tud ris­ti­mi­ne ja ar­mu­laud (Augs­bur­gi usu­tun­nis­tus). Viim­sel paa­sa­söö­maa­jal en­ne oma kan­nat­ta­mist ja sur­ma se­a­dis Jee­sus ar­mu­laua ning an­dis käsu sel­le an­de nau­ti­da (Mrk 14:12–25; 1Kr 11:23–26).

Sak­ra­ment on müstee­rium, mil­le tä­hen­dust ega mõju saa täi­e­li­kult ava­da ega ini­me­se aru­ga mõis­ta. Seda olu­li­sem on ol­la truu Kris­tu­se kä­su­le ja ar­mu­lau­as osa­le­da, kui püüda täi­e­li­kult aru saa­da ar­mu­laua tä­hen­du­sest. Piib­li ja usu läbi ava­neb ar­mu­laua osas mõnin­gaid vaa­te­nur­ki.

Teie kuu­lu­ta­te Is­san­da sur­ma

Kir­jas ko­rint­las­te­le kir­ju­tab Pau­lus ar­mu­lau­as osa­le­mi­sest: “Sest iga kord, kui te seda lei­ba söö­te ja ka­ri­kast joo­te, kuu­lu­ta­te teie Is­san­da sur­ma, kuni tema tu­leb.” (1Kr 11:26). Nõnda ar­mu­lau­as tun­nis­ta­tak­se usu Kris­tu­ses­se, kes on oma sur­ma­ga le­pi­ta­nud ini­mes­te pa­tud.

Pau­lus kir­ju­tab kui­das vää­ri­kal kom­bel ar­mu­lau­as osa­le­da: “Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob ene­se­le nuht­lust, kui ta ei an­na aru sel­lest ihust.” (1Kor. 11:29.)

Lut­her õpe­tab, et “kes on see, kes sel­le väe ja kasu osa­li­seks saab. See on lühi­dalt – – öel­dud, ini­me­ne, kes usub seda, mida sõnad ütle­vad ja en­da­ga kaa­sa too­vad” (Suur ka­te­kis­mus). Ar­mu­lau­as osa­le­mi­se eel­tin­gi­mu­seks ei ole tu­gev usk, ega sak­ra­men­tid põhine ini­me­se kõlblik­ku­se­le. Siis­ki tu­le­tab Ju­ma­la sõna mei­le meel­de ar­mu­laua püha­dust ning kui­das osa­le­da ar­mu­lau­as vää­ri­kal kom­bel. Ar­mu­lau­a­pal­ves ko­gu­dus pa­lub, et Isa saa­daks oma Püha Vai­mu, et me võtak­si­me ar­mu­laua an­nid vas­tu us­ku­des, et nau­tik­si­me ar­mu­laua an­de vää­ri­kal kom­bel ning et saak­si­me ar­mu­lau­ast jõudu ela­da oma­va­he­li­ses ar­mas­tu­ses.

Ühen­dus Kris­tu­se ihu­ga

Evan­gee­liu­mis rää­gi­tak­se, kui­das Jee­sus sõi koos eri­ne­va­te ini­mes­te­ga. Jee­su­se ajal ühes­koos söö­mi­ne oli täh­tis osa juu­ti­de kul­tuu­ri. Kuna toi­tu oli ta­va­li­selt vä­hev­õi­tu, kut­set kel­le­gi juur­de söö­ma pee­ti mär­ki­mis­väär­seks sõpru­sa­val­du­seks ning ühes­koos söö­mi­ne oli olu­li­seks koos­vii­bi­mi­seks et sõpru koh­tu­da. Kõige täht­sam ju­tus­tus ühi­sest söö­maa­jast on evan­gee­liu­mi­de kir­jel­dus viim­sest paa­sa­söö­maa­jast. Jee­sus oli oma jüngri­te­ga ko­gu­ne­nud söö­ma hap­ne­ma­ta lei­ba­de püha al­gu­seks ühi­se­le söö­maa­ja­le. Pä­rast paa­sa­söö­maa­e­ga se­a­dis Jee­sus ar­mu­laua. (Mrk 14:12–25; Lk 22:14–20; 1Kr. 11:17–29; Apt 2:42, 46.)

Ar­mu­lau­as ko­ge­tak­se ühen­dust en­ne kõige Kris­tu­se­ga, kes on lei­vas ja vei­nis ise ko­hal. “Õnnis­tu­se ka­ri­kas, mida me õnnis­ta­me, - eks see ole Kris­tu­se vere osa­dus? Leib, mida me mur­ra­me, - eks see ole Kris­tu­se ihu osa­dus? Et leib on üks, siis ka meie, pal­jud, ole­me üks ihu, sest me kõik saa­me osa sel­lest ühest lei­vast.” (1Kr 10: 16–17.) Al­ta­ri­lau­as saab ko­ge­da ühen­dust ja ar­mas­tust teis­te ar­mu­lau­a­lis­te­ga, aga ka juba siit il­mast lah­ku­nud usk­li­ke­ga.

See on minu ihu ja veri

Ar­mu­lau­a­pal­ve tuu­maks on ar­mu­laua se­ad­mis­sõ­nad. Se­ad­mis­sõ­na­de­ga mõel­dak­se Jee­su­se viim­sel paa­sa­söö­maa­jal öel­dud sõnu, mida evan­ge­lis­tid üles kir­ju­ta­sid. Ju­ma­la sõna, ar­mu­laua se­ad­mis­sõ­nad, tee­vad ta­va­li­sest lei­vast ja vei­nist ar­mu­lau­a­lei­ba ja -vei­ni. Ar­mu­lau­as on leib ja vein “Is­san­da Kris­tu­se tõe­li­ne ihu ja veri lei­vas ja vei­nis” (Suur Ka­te­kis­mus). See­ga pole leib ja vein ai­nult süümbool­selt Jee­su­se ihu ja verd. Tei­sest küljest ar­mu­laua an­nid ei muu­tu konk­reet­selt Kris­tu­se ihuks ja ve­reks. Nõnda nagu Jee­sus oli sa­mal ajal ini­me­ne ja Ju­ma­la Poeg, on ka leib ja vein sa­mal ajal nii lei­ba ja vei­ni kui ka Kris­tu­se ihu ja verd.

Pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks

Ar­mu­lau­as saab mee­nu­ta­da Jee­su­se le­pi­tus­tööd. Ar­mu­lau­as saa­me kin­ni­tust usu­le, et leib ja vein on Kris­tu­se ihu ja veri, mis on meie eest an­tud ja va­la­tud pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks.

Ar­mu­laud an­nab jõudu ja loo­tust Kris­tu­ses­se. See võib an­da jõudu veen­du­da pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest või jõudu le­pi­ta­da oma­va­he­li­si rii­du. Ka se­da­si on ar­mu­laud usu­e­lu ra­vit­sev söö­maa­eg.

Teh­ke seda minu mä­les­tu­seks

Jee­sus an­dis käsu süua ar­mu­laua an­de Tema mä­les­tu­seks. Ar­mu­lau­a­pal­ves tu­le­ta­tak­se meel­de Ju­ma­la häid pääs­te­töid: loo­mist, proh­ve­ti­te lu­ba­du­si sündi­vast Mes­si­ast ja lõpuks Jee­sust, kes on ise ar­mu­lau­as ko­hal.

Ar­mu­laud on tä­nu­söö­maa­eg, kus ülis­ta­tak­se Is­san­dat koos “ing­li­te ja kõigi pühade hul­ga­ga”. Ar­mu­lau­as oo­da­tak­se ka tä­nu­ga ükskord ta­e­vas koit­vat rõõmu ja he­a­meelt. Lõplik­ku ees­mär­ki tu­le­tab mei­le meel­de ka Jee­su­se sõnad esi­me­sel ar­mu­lau­al: “Mina ei joo siit­pe­a­le sel­lest vii­na­puu vil­jast kuni pä­e­va­ni, mil ma joon koos tei­e­ga uut oma Isa rii­gis” (Mt 26: 29).

Tekst: Ant­ti Koi­vis­to

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2013, Siu­naus (Ak­tu­aal­ne 2013, Õnnis­tus)

Tõlge: Sini Kat­ves

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016

5.7.2020

Jee­sus sa­noo: "Mene, älä­kä enää tee syn­tiä." Joh. 8:11

Viikon kysymys