Piib­li­lu­gu Joo­se­pi ja tema ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest.

Inim­li­kult mõel­des oleks Joo­se­pil ol­nud põhjust ol­la karm ja ki­bes­tu­nud oma ven­da­de pe­a­le. Nad olid müünud tema or­jaks Mid­ja­ni kaup­mees­te­le, ja sel­le tõttu sat­tus ta lõpuks aas­taiks Egip­tu­se vang­las­se.

Joo­sep koh­tas oma ven­di uu­es­ti al­les pika aja pä­rast, kui nad tu­lid Egip­tu­ses­se toi­tu ot­si­ma. Vaa­rao oli se­ad­nud Joo­se­pi kogu Egip­tu­se va­lit­se­jaks, ja tema üle­san­deks oli ol­nud ko­gu­da vil­ja ikal­du­saas­ta­te ta­ga­va­raks.

Joo­sep sai või­ma­lu­se oma ven­da­de­le kät­te maks­ta. Ta ei siis­ki tei­nud nõnda. Ta nägi sündmus­tes süga­vat ees­mär­ki ja Ju­ma­la ju­ha­tust. Ta ütles oma ven­da­de­le: ”är­ge kur­vas­ta­ge ja är­gu süttigu teil ise­kes­kis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säi­li­ta­mi­seks lä­ki­tas Ju­mal mind ee­le. - - See­pä­rast Ju­mal lä­ki­tas mind teie ee­le kind­lus­ta­ma tei­le jä­rel­tu­li­jaid maa peal ja hoid­ma teid elus, pää­se­mi­seks pal­ju­de­le. Nii­siis ei ole teie mind lä­ki­ta­nud siia, vaid Ju­mal. ” (Ms 45:5–8.)

Joo­sep an­dis oma süda­mes an­deks

Ven­nad tõid Egip­tu­ses­se ka oma isa Jaa­ko­bi, ja kogu pere jäi sin­na ela­ma. Kui Jaa­kob suri, hak­ka­sid ven­nad kart­ma, et Joo­sep lõpuks mak­sab nei­le nen­de kur­jad teod kät­te. Nad olid ar­va­ta­vas­ti juba oma isa Jaa­ko­bi elu­a­jal oo­da­nud hir­mu­ga pä­e­va, mil­lal Jaa­kob su­reb. Hir­mul ol­les saat­sid nad Joo­se­pi­le te­a­te, kus nad vii­ta­sid oma isa sõna­de­le: ”Ja nad käs­ki­sid Joo­se­pi­le öel­da: ”Su isa an­dis käsu, en­ne kui ta suri, ja ütles: öel­ge Joo­se­pi­le nõnda: An­na ome­ti an­deks oma ven­da­de üle­as­tu­mi­ne ja patt, et nad sul­le on kur­ja tei­nud! See­pä­rast an­na siis nüüd an­deks oma isa Ju­ma­la su­las­te üle­as­tu­mi­ne!” Meie ju tee­ni­me sama Ju­ma­lat kui sinu isa. (1 Ms 50: 16–17.)

Ven­nad olid usk­li­kud me­hed ja said aru, et nad olid toi­mi­nud va­les­ti. Nad te­ad­sid, et Joo­sep oli pää­se­nud või­mu­le ja et ta saaks teha nen­de elu väga ras­keks. Nad olid siis­ki kart­nud il­maas­ja­ta, sest Joo­sep oli juba oma süda­mes nei­le an­deks and­nud.

Oma ven­da­de pal­ve­le vas­ta­tes tõi Joo­sep esi­le seda, et ini­me­se üle­san­deks ei ole kät­te maks­ta; koh­tum­õist­mi­se mee­le­vald on ai­nult Ju­ma­lal. Ta ütles oma ven­da­de­le: ”är­ge kart­ke! Kas mina olen Ju­ma­la ase­mik? Te mõtle­si­te küll minu vas­tu kur­ja, aga Ju­mal pöö­ras sel­le he­aks, et teha mis tä­na­pä­e­val on­gi teh­tud: hoi­da pal­ju rah­vast elus. Ja nüüd är­ge kart­ke, mina toi­dan teid ja teie vä­e­teid lap­si!” (1Ms 50: 19–21.) See, et Joo­sep oli kogu süda­mest oma ven­da­de­le an­deks and­nud, ilm­nes ka tema te­gu­des, sest ta kan­dis hoolt oma ven­da­de pe­re­de eest.

Koh­tu­mi­ne Kris­tu­se mee­le­ga

Võib ütel­da, et Joo­se­pil oli ”Kris­tu­se meel” (Fl 2: 5–8). Ta ei taht­nud vas­ta­ta kur­ja­le kur­ja­ga, vaid tah­tis ha­las­ta­da ja jul­gus­ta­da. Usu kau­du sai ta aru, et ka ta ise oli saa­nud Ju­ma­lalt pal­ju an­deks ja et kõik tema aja­li­kud aar­ded­ki olid Ju­ma­la and.

Joo­sep ja ta ven­nad olid saa­nud ol­la Ju­ma­la koo­lis. Ven­nak­sed olid pi­da­nud alan­du­ma ja pa­lu­ma an­deks oma ku­ri­te­gu­sid. Nen­de sõna­des ei ilm­ne­nud enam nii­su­gust ülbust kui aas­taid va­rem, kui nad sun­di­sid oma ven­na or­ja­kaup­mees­te­ga kaa­sa mi­ne­ma.

An­deks­pa­lu­mi­ne ja an­dek­sand­mi­ne ei ole sa­ge­li ker­ge. Ju­ma­la rii­ki ot­siv ini­me­ne peab mi­ne­ma mee­le­pa­ran­du­se kit­sast vä­ra­vast, et sis­se saa­da. (Mt 7: 13.) Sa­mu­ti on iga­pä­e­va­se mee­le­pa­ran­du­se­ga: pat­tu­lan­ge­nud ju­ma­la­lap­sel ei ole ala­ti ker­ge alan­du­da an­deks pa­lu­ma.

Ka an­dek­sand­mi­ne on mõni­kord väga ras­ke. Kui ei suu­da an­da an­deks oma lä­he­da­se­le, võib südame val­la­ta ki­be­dus, mil­le­le järg­neb pal­ju eba­meel­di­vaid ta­ga­jär­gi. On­gi täh­tis pa­lu­da Ju­ma­lalt väge, et suu­daks nii an­da kui ka pa­lu­da an­deks. Kui Ju­mal ai­tab sel­les, saab süda va­ba­ne­da ki­be­du­sest ja pa­tu­koor­ma­test. Sel­le­le järg­neb rõõmus ja ha­las­tav meel.

Tekst: Pek­ka Ait­ta­kum­pu

Al­li­kas: Sii­o­nin lä­he­tys­leh­ti 3/2015

Tõlge: H. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017