JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Joo­sep koh­tas ar­mu­li­kult oma ven­di

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
10.5.2017 9.00

Juttua muokattu:

1.1. 11:14
2020010111140720170510090000

Piib­li­lu­gu Joo­se­pi ja tema ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest.

Inim­li­kult mõel­des oleks Joo­se­pil ol­nud põhjust ol­la karm ja ki­bes­tu­nud oma ven­da­de pe­a­le. Nad olid müünud tema or­jaks Mid­ja­ni kaup­mees­te­le, ja sel­le tõttu sat­tus ta lõpuks aas­taiks Egip­tu­se vang­las­se.

Joo­sep koh­tas oma ven­di uu­es­ti al­les pika aja pä­rast, kui nad tu­lid Egip­tu­ses­se toi­tu ot­si­ma. Vaa­rao oli se­ad­nud Joo­se­pi kogu Egip­tu­se va­lit­se­jaks, ja tema üle­san­deks oli ol­nud ko­gu­da vil­ja ikal­du­saas­ta­te ta­ga­va­raks.

Joo­sep sai või­ma­lu­se oma ven­da­de­le kät­te maks­ta. Ta ei siis­ki tei­nud nõnda. Ta nägi sündmus­tes süga­vat ees­mär­ki ja Ju­ma­la ju­ha­tust. Ta ütles oma ven­da­de­le: ”är­ge kur­vas­ta­ge ja är­gu süttigu teil ise­kes­kis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säi­li­ta­mi­seks lä­ki­tas Ju­mal mind ee­le. - - See­pä­rast Ju­mal lä­ki­tas mind teie ee­le kind­lus­ta­ma tei­le jä­rel­tu­li­jaid maa peal ja hoid­ma teid elus, pää­se­mi­seks pal­ju­de­le. Nii­siis ei ole teie mind lä­ki­ta­nud siia, vaid Ju­mal. ” (Ms 45:5–8.)

Joo­sep an­dis oma süda­mes an­deks

Ven­nad tõid Egip­tu­ses­se ka oma isa Jaa­ko­bi, ja kogu pere jäi sin­na ela­ma. Kui Jaa­kob suri, hak­ka­sid ven­nad kart­ma, et Joo­sep lõpuks mak­sab nei­le nen­de kur­jad teod kät­te. Nad olid ar­va­ta­vas­ti juba oma isa Jaa­ko­bi elu­a­jal oo­da­nud hir­mu­ga pä­e­va, mil­lal Jaa­kob su­reb. Hir­mul ol­les saat­sid nad Joo­se­pi­le te­a­te, kus nad vii­ta­sid oma isa sõna­de­le: ”Ja nad käs­ki­sid Joo­se­pi­le öel­da: ”Su isa an­dis käsu, en­ne kui ta suri, ja ütles: öel­ge Joo­se­pi­le nõnda: An­na ome­ti an­deks oma ven­da­de üle­as­tu­mi­ne ja patt, et nad sul­le on kur­ja tei­nud! See­pä­rast an­na siis nüüd an­deks oma isa Ju­ma­la su­las­te üle­as­tu­mi­ne!” Meie ju tee­ni­me sama Ju­ma­lat kui sinu isa. (1 Ms 50: 16–17.)

Ven­nad olid usk­li­kud me­hed ja said aru, et nad olid toi­mi­nud va­les­ti. Nad te­ad­sid, et Joo­sep oli pää­se­nud või­mu­le ja et ta saaks teha nen­de elu väga ras­keks. Nad olid siis­ki kart­nud il­maas­ja­ta, sest Joo­sep oli juba oma süda­mes nei­le an­deks and­nud.

Oma ven­da­de pal­ve­le vas­ta­tes tõi Joo­sep esi­le seda, et ini­me­se üle­san­deks ei ole kät­te maks­ta; koh­tum­õist­mi­se mee­le­vald on ai­nult Ju­ma­lal. Ta ütles oma ven­da­de­le: ”är­ge kart­ke! Kas mina olen Ju­ma­la ase­mik? Te mõtle­si­te küll minu vas­tu kur­ja, aga Ju­mal pöö­ras sel­le he­aks, et teha mis tä­na­pä­e­val on­gi teh­tud: hoi­da pal­ju rah­vast elus. Ja nüüd är­ge kart­ke, mina toi­dan teid ja teie vä­e­teid lap­si!” (1Ms 50: 19–21.) See, et Joo­sep oli kogu süda­mest oma ven­da­de­le an­deks and­nud, ilm­nes ka tema te­gu­des, sest ta kan­dis hoolt oma ven­da­de pe­re­de eest.

Koh­tu­mi­ne Kris­tu­se mee­le­ga

Võib ütel­da, et Joo­se­pil oli ”Kris­tu­se meel” (Fl 2: 5–8). Ta ei taht­nud vas­ta­ta kur­ja­le kur­ja­ga, vaid tah­tis ha­las­ta­da ja jul­gus­ta­da. Usu kau­du sai ta aru, et ka ta ise oli saa­nud Ju­ma­lalt pal­ju an­deks ja et kõik tema aja­li­kud aar­ded­ki olid Ju­ma­la and.

Joo­sep ja ta ven­nad olid saa­nud ol­la Ju­ma­la koo­lis. Ven­nak­sed olid pi­da­nud alan­du­ma ja pa­lu­ma an­deks oma ku­ri­te­gu­sid. Nen­de sõna­des ei ilm­ne­nud enam nii­su­gust ülbust kui aas­taid va­rem, kui nad sun­di­sid oma ven­na or­ja­kaup­mees­te­ga kaa­sa mi­ne­ma.

An­deks­pa­lu­mi­ne ja an­dek­sand­mi­ne ei ole sa­ge­li ker­ge. Ju­ma­la rii­ki ot­siv ini­me­ne peab mi­ne­ma mee­le­pa­ran­du­se kit­sast vä­ra­vast, et sis­se saa­da. (Mt 7: 13.) Sa­mu­ti on iga­pä­e­va­se mee­le­pa­ran­du­se­ga: pat­tu­lan­ge­nud ju­ma­la­lap­sel ei ole ala­ti ker­ge alan­du­da an­deks pa­lu­ma.

Ka an­dek­sand­mi­ne on mõni­kord väga ras­ke. Kui ei suu­da an­da an­deks oma lä­he­da­se­le, võib südame val­la­ta ki­be­dus, mil­le­le järg­neb pal­ju eba­meel­di­vaid ta­ga­jär­gi. On­gi täh­tis pa­lu­da Ju­ma­lalt väge, et suu­daks nii an­da kui ka pa­lu­da an­deks. Kui Ju­mal ai­tab sel­les, saab süda va­ba­ne­da ki­be­du­sest ja pa­tu­koor­ma­test. Sel­le­le järg­neb rõõmus ja ha­las­tav meel.

Tekst: Pek­ka Ait­ta­kum­pu

Al­li­kas: Sii­o­nin lä­he­tys­leh­ti 3/2015

Tõlge: H. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017

16.5.2021

Jee­sus ru­koi­li ja sa­noi: "Sen kirk­kau­den, jon­ka sinä olet an­ta­nut mi­nul­le, olen minä an­ta­nut heil­le, jot­ta he oli­si­vat yh­tä, niin kuin me olem­me yh­tä." Joh. 17:22

Viikon kysymys

Ilmoitukset

Toi­sen­lai­ses­sa va­los­sa

Mi­ka­e­lan per­hees­sä ei pal­jon pu­hu­ta asi­ois­ta. Teh­dään töi­tä, käy­dään kou­lua. Mut­ta jos­sain pin­nan al­la on sa­lai­suus, joka saa äi­din hy­räi­le­mään su­ru­mie­li­ses­ti ja Mi­ka­e­lan sil­mäi­le­mään tar­kem­min muu­ta­mia nuo­ria kou­lun käy­tä­vil­lä ja ruo­ka­las­sa.

Se­läs­sä au­rin­gon kat­se

An­ni­ka Koi­vu­kan­kaan ru­nois­sa heit­täy­dy­tään nuo­ren elä­män aal­lok­koon, sen iloi­hin ja ki­pui­hin, ko­et­te­le­muk­siin ja ar­jen su­loi­seen tur­vaan – kun on us­ko, jo­hon no­ja­ta ja rin­nal­la saat­ta­jia. Sy­viä tun­to­ja ke­ven­tää rai­kas huu­mo­ri: ”Kun­pa voi­sin aset­tua het­kek­si koi­ran turk­kiin. / Tun­tea sen läm­mön / kar­ku­mat­ko­jen tuok­sun / ja myl­lä­tyn kuk­ka­pen­kin ilon. Pai­jaa­via sor­mia riit­täi­si.”

Ome­na­pos­ki ja Nal­le Kar­hu­nen

Kah­dek­san­vuo­ti­as Nal­le Kar­hu­nen on kuu­si­vuo­ti­aan Nu­pun eli Ome­na­pos­ken vii­sas, kilt­ti ja hel­lä iso­ve­li. Jos­kus Nal­le käyt­täy­tyy kuin tal­viu­nil­taan he­rä­tet­ty hur­ja ja äk­ki­pi­kai­nen kar­hu. Sil­loin Nu­pun on pa­ras­ta läh­teä ulos tai lait­taa oman huo­neen ovi vi­sus­ti kiin­ni.

Ta­kai­sin Isän ko­tiin

Kir­joit­ta­jat eri puo­lil­ta maa­il­maa ker­to­vat sii­tä, kuin­ka Ju­ma­la on joh­dat­ta­nut hei­dät val­ta­kun­taan­sa. Ker­to­muk­sia yh­dis­tää ko­ke­mus ko­tiin­pa­luus­ta, Raa­ma­tun mu­kai­sen us­kon löy­ty­mi­ses­tä ja us­ko­vais­ten vä­li­ses­tä rak­kau­des­ta.

Ke­tun­po­jat ja Ja­gu­ar-mies