JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Joo­sep koh­tas ar­mu­li­kult oma ven­di

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
13.5.2016 11.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:31
2020010123313720160513110000

Piib­li ju­tus­tus Joo­se­pist ja ta ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest. Inim­li­kult mõel­des oleks Joo­se­pil ol­nud põhjust ol­la oma ven­da­de vas­tu karm ning tun­da nen­de vas­tu mee­le­ki­be­dust. Ven­nad olid müünud Joo­se­pi or­jaks Mid­ja­ni mees­te­le, kaup­mees­te­le, mistõt­tu ta sat­tus lõpuks Egip­tu­se vang­las­se.

Joo­sep koh­tus oma ven­da­de­ga uu­es­ti al­les pik­ka aja pä­rast, kui nad tu­lid Egip­tu­ses­se toi­du jä­re­le. Vaa­rao oli se­ad­nud Joo­se­pi ter­ve Egip­tu­se va­lit­se­jaks, tema üle­san­deks oli ol­nud ko­gu­da vil­ja näl­ja-aas­ta­te ta­ga­va­raks.

Joo­sep sai see­lä­bi või­ma­lu­se oma ven­da­de­le kät­te maks­ta. Seda ta siis­ki ei tei­nud. Ta nägi toi­mu­nus süga­vat mõtet ja Ju­ma­la ju­ha­tust. Joo­sep ütles oma ven­da­de­le: ”Aga nüüd är­ge kur­vas­ta­ge ja är­gu süttigu teil ise­kes­kis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säi­li­ta­mi­seks lä­ki­tas Ju­mal mind ee­le. – – See­pä­rast Ju­mal lä­ki­tas mind teie ee­le kind­lus­ta­ma tei­le jä­rel­tu­li­jaid maa peal ja hoid­ma teid elus, pää­se­mi­seks pal­ju­de­le. Nii­siis ei ole teie mind lä­ki­ta­nud siia, vaid Ju­mal.” (1Ms 45: 5–8.)

Joo­sep an­dis an­deks

oma süda­mes

Ven­nad tõid Egip­tu­ses­se ka oma isa Jaa­ko­bi ning ter­ve pere jäi sin­na ela­ma. Pä­rast Jaa­ko­bi sur­ma hak­ka­sid ven­nad kart­ma, et Joo­sep võib lõpuks nei­le nen­de kur­ja­de te­gu­de eest kät­te maks­ta. Tõe­nä­o­li­selt olid ven­nad juba Jaa­ko­bi elu­a­jal hir­mu­ga oo­da­nud seda pä­e­va, kui Jaa­kob su­reb. Oma hir­mus saat­sid ven­nad Joo­se­pi­le sõnumi, kus nad to­e­tu­sid oma isa sõna­de­le: ”Su isa an­dis käsu, en­ne kui ta suri, ja ütles: ”öel­ge Joo­se­pi­le nõnda: An­na ome­ti an­deks oma ven­da­de üle­as­tu­mi­ne ja patt, et nad sul­le on kur­ja tei­nud!” See­pä­rast an­na siis nüüd an­deks oma isa Ju­ma­la su­las­te üle­as­tu­mi­ne!” (1Ms 50: 16–17.)

Ven­nad olid usk­li­kud me­hed ja mõist­sid, et nad olid va­les­ti käi­tu­nud. Nad te­ad­sid, et Joo­se­pil on pal­ju võimu ning et ta saaks nen­de elu väga ras­keks teha. Nad olid siis­ki il­maa­e­gu kart­nud, sest Joo­sep oli juba and­nud nei­le oma süda­mes an­deks.

Vas­ta­tes oma ven­da­de pal­ve­le, tõi Joo­sep väl­ja, et ei ole ini­me­se üle­san­deks kät­te ta­su­da; ai­nult Ju­ma­lal on ülemv­õim ko­hut mõis­ta. Ta ütles oma ven­da­de­le: „är­ge kart­ke! Kas mina olen Ju­ma­la ase­mik? Te mõtle­si­te küll mu vas­tu kur­ja, aga Ju­mal pöö­ras sel­le he­aks, et teha, mis tä­na­pä­e­val on­gi teh­tud: hoi­da pal­ju rah­vast elus. Ja nüüd är­ge kart­ke, mina toi­dan teid ja teie vä­e­teid lap­si!” (1Ms 50: 19–21.) See, et Joo­sep oli and­nud oma ven­da­de­le oma süda­mest an­deks, aval­dus ka ta te­gu­des, kui ta hoo­lit­ses oma ven­da­de pe­re­de eest.

Koh­tu­mi­ne Kris­tu­se mee­le­ga

Võib öel­da, et Joo­se­pil oli ”Kris­tu­se meel” (Fl 2: 5–8). Ta ei taht­nud ta­su­da hal­ba hal­va­ga, vaid ta tah­tis ar­mu an­da ja jul­gus­ta­da. Usu kau­du sai Joo­sep aru, et ka tema oli ise pal­ju an­deks saa­nud Ju­ma­lalt ning et ka kõik ta aja­li­kud va­rad olid Ju­ma­la kin­gi­tud.

Nii Joo­sep kui ka ta ven­nad olid ol­nud Ju­ma­la koo­lis. Ven­nad olid pi­da­nud en­nast alan­da­ma ja oma kur­je te­gu­sid an­deks pa­lu­ma. Nen­de sõna­des ei ilm­ne­nud enam sel­list ülbust, nagu aas­taid ta­ga­si sel­lel väl­jal, kus nad sun­di­sid oma ven­da or­ja­kaup­mees­te­ga kaa­sa mi­ne­ma.

An­deks pa­lu­mi­ne ja -and­mi­ne ei ole tih­ti pe­a­le liht­ne. Ju­ma­la rii­ki ot­siv ini­me­ne peab mi­ne­ma kit­sast vä­ra­vast, et sis­se saa­da (Mt 7: 13). Sama moo­di on iga­pä­e­va­se mee­le­pa­ran­du­se­ga: pat­tu lan­ge­nud Ju­ma­la lap­sel ei ole ala­ti liht­ne en­nast alan­da­da, et an­deks pa­lu­da.

An­deks and­mi­ne on mõni­kord väga ras­ke. Kui ini­me­ne ei suu­da an­deks an­da oma li­gi­me­se­le, on oht, et südant val­dab ki­bes­tus, mil­lel on pal­ju eba­meel­di­vaid ta­ga­jär­gi. Sel­le tõttu on täh­tis pa­lu­da Ju­ma­lalt jõudu, et jõu­aks nii an­da kui ka an­deks pa­lu­da. Kui Ju­mal sel­les ai­tab, va­ba­neb süda ki­bes­tu­sest ja pa­tu­koor­mast. Sel­lest tu­leb rõõmus ja ar­mu­lik meel.

8.7.2020

Et­kö ym­mär­rä, et­tä Ju­ma­lan hy­vyys joh­taa si­nut kään­ty­mi­seen? Room. 2:4

Viikon kysymys