JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Jumal armastab patust, ebaõnnestuvat ja kahtlevat

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
11.5.2015 16.25

Juttua muokattu:

1.1. 23:53
2020010123532920150511162500

”Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist! Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 34–35.)

Ko­rin­to­ses oli ras­ku­si

Apos­tel Pau­lus kir­ju­tas oma kir­jad Ko­rin­to­se ko­gu­du­se­le um­bes kaksküm­mend aas­tat pä­rast Jee­su­se hüvas­ti­jä­tukõ­net. Ko­rin­to­se linn aset­ses maa­kit­su­sel, kust olid head ühen­du­sed ümber Va­he­me­re. See linn oli­gi an­tiik­maa­il­mas täh­tis kaup­le­mis­koht. Li­saks aja­li­ku­le jõu­ku­se­le tun­ti teda ka ta pa­he­de tõttu.

Sõnum Kris­tu­sest lei­dis Ko­rin­to­ses siis­ki vas­tuvõt­jaid ja sin­na asu­ta­ti ko­gu­dus. Ko­rin­to­se ko­gu­dus oli Pau­lu­se asu­ta­tud ko­gu­dus­test kõige suu­rem ja kee­ru­kam. Ko­rin­to­se krist­las­te võit­lust ras­ken­da­sid li­saks lin­na pa­ku­tud ah­vat­lus­te­le ka eba­sel­gu­sed ja lah­kar­va­mu­sed õpe­tu­ses. Unus­ta­ti, mis meie Is­sand oli hüvas­ti­jä­tukõ­nes oma jär­gi­ja­telt pa­lu­nud: ar­mas­ta­ge üksteist.

Ko­gu­du­se ras­kus­te ar­vust rää­gib see­gi, et Pau­lus kir­ju­tas sin­na mitu kir­ja, mil­lest osa on kir­ja pan­dud esi­me­ses ja tei­ses kir­jas ko­rint­las­te­le. Nen­des kir­ja­des on näha ühine tee­ma: Ko­rin­to­se ko­gu­du­se ju­ha­ta­mi­ne läbi ras­kus­te ar­mas­tu­se poo­le.

Aga­pe, Ju­ma­la ar­mas­tus

Ar­mas­tu­sest rää­gi­tak­se meie ajal pal­ju. Sel­lest rää­gi­ti pal­ju ka Ko­rin­to­ses. Va­nak­ree­ka kee­les oli mitu eri väl­jen­dit ar­mas­tu­se koh­ta. Kui rää­gi­ti ro­man­ti­li­sest ar­mas­tu­sest, ka­su­ta­ti sõna eros, sõprus­su­he­te­ga se­os­ta­ti sõna fi­los ja kiin­du­mu­se­ga sõna stor­ge. Mõni­kord on ka sõna epit­hy­mia tõlgi­tud soo­me keel­de ar­mas­tu­se­na, ehk­ki himu väl­jen­daks pa­re­mi­ni seda sõna.

Piib­lis ei rää­gi­ta pal­ju mai­ni­tud ar­mas­tu­se lii­ki­dest eral­di. Piib­li sõna ar­mas­tu­se koh­ta on aga­pe. See on Ju­ma­la ar­mas­tus, oma­ka­supü­üd­ma­tu, en­nas­toh­ver­dav ja täi­e­lik. Seda ar­mas­tust kir­jel­da­tak­se Jo­han­ne­se kir­jas: ”Sel­les on ar­mas­tus – mit­te sel­les, et meie ole­me ar­mas­ta­nud Ju­ma­lat, vaid et tema on ar­mas­ta­nud meid ja on lä­ki­ta­nud oma Poja le­pi­tu­sohv­riks meie pat­tu­de eest.” (1Jh 4: 10). Sel­lest ar­mas­tu­sest oli Ko­rin­to­se ko­gu­du­sel puu­dus. Sel­le ase­me­le oli tul­nud ükskõik­sus.

An­ded ühi­seks vaim­seks ha­ri­mi­seks

Ko­rin­to­se ko­gu­du­se liik­me­te­le oli an­tud mit­me­su­gu­seid an­deid: te­ad­mi­se, proh­vet­li­ku rää­ki­mi­se ja eri keel­te kõne­le­mi­se an­ne. Ko­rin­to­ses hin­na­ti eri­ti pal­ju ”ini­mes­te ja ing­li­te kõnet”, st ilukõ­ne­li­sust ja eks­taa­ti­list kõnet. Osa ko­gu­du­se liik­meid tund­sid, et nad on hal­ve­mad ja eba­kind­la­mad, kuna neil pole pii­sa­valt neid an­deid.

Pau­lus jul­gus­tas ka neid ko­gu­du­se liik­meid: kõi­gil pole vaja oma­da sa­ma­su­gu­seid an­deid. Igal ko­gu­du­se liik­mel on omad ai­nu­laad­sed an­nid. Meie saa­dud an­nid saa­vad ol­la ar­mu­an­nid, kui neid ka­su­ta­tak­se Ju­ma­la auks, li­gi­mes­te he­aks ja ko­gu­du­se üle­se­hi­ta­mi­seks.

Ko­rin­to­ses lei­dus roh­kelt an­deid ja oli pii­sa­valt kõnet, aga kõik need olek­sid tühine kõmin il­ma ar­mas­tu­se­ta.

Puu­du­li­ke­na ajas

Pau­lus ülis­tab ar­mas­tust ja näi­tab sel­le ole­vat ”veel üle­va­ma teeks” (1 Kr 12: 31). Sa­mas ta möö­nab, et jää­me siin maa­il­mas veel puu­du­li­keks. ”Pra­e­gu ma tun­ne­tan poo­li­kult, siis aga tun­ne­tan täi­es­ti.” (1Kr 13: 12).

Meie va­nast osast tu­le­nev ar­mas­tu­se­tus ja ükskõik­sus on meie kõigi lä­he­dal. Ju­ma­la ar­mas­tus on täi­us­lik, krist­la­se teod aga jää­vad puu­du­li­kuks. Seetõt­tu on täh­tis tä­he­le pan­na veel üht joont Ju­ma­la ar­mas­tu­sest. Kui ini­me­se ar­mas­tu­se eri­ne­vad vor­mid on suu­na­tud ai­nult ilu­sas­se, täi­e­lik­ku ja ka­su­lik­ku, on Ju­ma­la ar­mas­tus teist­su­gu­ne.

Ju­mal ar­mas­tab pa­tust, ebaõn­nes­tu­nut ja kaht­le­vat. Ju­ma­la ar­mas­tu­ses saab ini­me­ne ol­la õi­geks mõis­te­tud pa­tu­ne ja us­ku­da iga päev kõik pa­tud roh­kelt an­deks. See vägi ai­tab Kris­tu­se ihu liik­meid rõõmut­se­ma ja koos kan­na­ta­ma siin maa­il­mas (1Kr 12: 26).

Tekst: Tuo­mas Töl­li

Tõlge: He­le­na Sul­ka­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 3/2015

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Hs 18:20–32

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.

2.3.2024

Hyvä ja oikeamielinen on Herra, hän neuvoo syntisille tien. Ps. 25:8

Viikon kysymys