JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Ju­ma­la he­a­dus kut­sub mee­le­pa­ran­du­se­le

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
10.5.2017 8.46

Juttua muokattu:

1.1. 11:14
2020010111140620170510084600

”Kas said kut­se pe­o­le? ”

”Sain küll, aga ei tea, mida sel­ga pan­na.”

”Kut­se sees oli ju nõu­an­ne rii­e­tu­mi­seks!”

Kut­seid on mit­me­su­gu­seid. Osa neist jär­gi­tak­se, aga mõni­kord tu­leb mi­da­gi va­he­le. Ta­va­li­selt val­mis­tu­tak­se pe­oks kut­se saat­jat aus­ta­des.

Mais­test kut­se­test kõrgem on iga­le ini­me­se­le suu­na­tud kut­se ühen­dus­se Ju­ma­la­ga (Lk 14:16–23). Sel­le alu­seks on Ju­ma­la ar­mas­tus ini­me­se vas­tu.

Ju­mal lõi ini­me­se oma näo jär­gi, aga patt rik­kus sel­le kuju. Oma ar­mas­tu­se­ga hak­kas Ju­mal pat­tu­lan­ge­nud ini­me­se pääst­mi­seks täi­de vii­ma oma pääs­tep­laa­ni, mil­le ta oli oma po­ja­ga kok­ku lep­pi­nud juba en­ne maa­il­ma loo­mist. Sel­les kut­sub Ju­mal ini­mest ta­ga­si ühen­dus­se te­ma­ga.

Täi­e­lik and ar­must

Ju­ma­lalt ini­me­se­le saa­de­tud kut­se on and ja er­gu­tus. And ei ole and, kui sel­le saa­mi­seks tu­leb pin­gu­ta­da. Täi­e­lik and saa­dak­se ar­must, an­ni and­ja he­ast taht­mi­sest. Et pä­ri­da mei­le Ju­ma­la poolt osu­ta­tud an­di, pat­tu­de an­dek­sand­mist, on vaja us­ku Ju­ma­las­se ja tema sõnas­se. Ju­ma­la osu­ta­tud kut­se si­sal­dab ka mai­se ja iga­ve­se elu õnnis­tust.

Usk on Ju­ma­la töö (Jh 6:29; Fl 1:29). Tema avab südame vas­tu võtma usu an­ni. Usu­ga oman­dab ini­me­ne Kris­tu­se et­te­val­mis­ta­tud õndsuse. See on ta­e­va­li­kuks pe­oks val­mis­tu­mi­ne, Isa aus­ta­des ning nii­su­gu­se rii­e­tu­se­ga, mis on ko­ha­ne tema ees.

Ini­me­ne ei suu­da tee­ni­da oma õndsust, vaid sel­leks on vaja Ju­ma­la suurt ar­mas­tust. See ar­mas­tu­se ja he­a­du­se väl­jen­dus oli näha ja kuul­da Jor­da­ni jõel, kui Ris­ti­ja Jo­han­nes tä­his­tas Jee­sust ja ütles: ”Vaa­ta, see on Ju­ma­la Tall, kes kan­nab ära maa­il­ma patu!” (Jh 1:29.) Ju­mal an­dis oma Poja le­pi­tu­seks meie pat­tu­de pä­rast. Meie õndsus põhi­neb sel­le pä­rast Ju­ma­la täi­us­li­kul ar­mul.

Hea sõnum, evan­gee­lium, kut­sub ini­mest, kes on ka­o­ta­nud ela­va ühen­du­se Ju­ma­las­se. Mar­tin Lut­her tõdeb: ”Mina usun, et ma ei suu­da oma­en­da arust või jõust Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, oma Is­san­das­se, us­ku­da või tema juur­de tul­la, vaid Püha Vaim on mind evan­gee­liu­mi läbi kut­su­nud, mind oma an­di­de­ga val­gus­ta­nud, õi­ges usus pühit­se­nud ja hoid­nud, nii nagu ta kut­sub, ko­gub, val­gus­tab, pühit­seb kõiki krist­la­si maa peal ning hoi­ab neid Jee­su­se Kris­tu­se juu­res ain­sas õi­ges usus.”

Kut­se mee­le­pa­ran­du­se­le

Ju­mal kõne­tab ja ära­tab ini­mest elu­saa­tus­te, loo­du­se ja rah­va elu­käi­ku­de kau­du. Eri­ti kõne­tab ja kut­sub ta meid en­da juur­de oma sõnaga. Siis kui kuu­led seda kut­set, on aeg pa­ran­da­da meelt (Hb 3:15).

Ju­mal on oma ar­mas­tu­ses kan­nat­lik ja pi­ka­meel­ne. Ta oo­tab het­ke, mil­lal ta võiks oma ar­mu näi­da­ta (Js 30:18). Siis­ki on hea mee­les pi­da­da, et Ju­mal ei noo­mi ega kut­su lõpma­tult. Ju­ma­la ar­mas­tav kut­se on ala­ti tõsine asi. Jee­su­se sõnade jär­gi ei päri kut­se hülga­jad ta­e­va õndsust. (Lk 14:24).

Ini­me­se­le on oma­ne lükata ot­sus­tust kau­ge­ma­le. Pal­jud kal­ku­lee­ri­vad ja ütle­vad, et pa­ran­da­vad meelt ku­na­gi hil­jem, kui va­naks saa­nud või sur­ma lä­vel.

Salm kir­jas room­las­te­le (Rm 2:4) ära­tab ini­mest küsi­des: ”Või suh­tud sa üle­o­le­valt tema hel­du­se ja sal­li­vu­se ja pika mee­le roh­ku­ses­se ega saa aru, et Ju­ma­la hel­dus ta­hab sind juh­ti­da meelt pa­ran­da­ma?” Ju­ma­la pääs­tev ar­mas­tus on suu­na­tud ini­me­se vas­tu sel­li­se­na, nagu ta on. Meelt pa­ran­da­des hoi­ab ini­me­ne oma elu al­les (Hs 18:27).

Ju­ma­la omad kuu­lu­ta­vad

Pal­jud uu­ri­vad meie ajal: kust on lei­da ela­va Ju­ma­lat, kel­lelt saan ha­las­tu­se? Kris­tus ise se­a­dis oma rii­gi maa pe­a­le. Jo­han­nes ju­tus­tab, kui­das tuli al­la ta­e­vast uus Je­ruu­sa­lemm (Ilm 21:2–3). Sel­le püha lin­na, Ju­ma­la rii­gi, pei­dus on Ju­ma­la sõna.

Ju­ma­la rii­gi üle­san­deks on pi­de­valt esil pi­da­da evan­gee­liu­mi head sõnu­mit. Ju­mal on jät­nud oma­de­le ame­ti kuu­lu­ta­da le­pi­tust. (2Kr 5:18). Evan­gee­liu­mi kau­du kut­sub Ju­mal ik­ka uu­es­ti pa­tust ini­mest meelt pa­ran­da­ma. Ta oo­tab kan­nat­li­kult, et võida ha­las­ta­da ja teha ini­me­ne tema rii­gi ela­ni­kuks.

Kui Kris­tus il­mub teist kor­da maa pe­a­le au ja kir­ku­se­ga, tõu­se­vad Ju­ma­la rii­gi ela­ni­kud kut­se saat­ja, ta­e­va­se Isa juur­de. Evan­gee­lium viib us­ku­ja iga­ves­se rõõmu.

Tekst: Oi­va Sa­ve­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2016

Tõlge: A. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017

16.5.2021

Jee­sus ru­koi­li ja sa­noi: "Sen kirk­kau­den, jon­ka sinä olet an­ta­nut mi­nul­le, olen minä an­ta­nut heil­le, jot­ta he oli­si­vat yh­tä, niin kuin me olem­me yh­tä." Joh. 17:22

Viikon kysymys

Ilmoitukset

Toi­sen­lai­ses­sa va­los­sa

Mi­ka­e­lan per­hees­sä ei pal­jon pu­hu­ta asi­ois­ta. Teh­dään töi­tä, käy­dään kou­lua. Mut­ta jos­sain pin­nan al­la on sa­lai­suus, joka saa äi­din hy­räi­le­mään su­ru­mie­li­ses­ti ja Mi­ka­e­lan sil­mäi­le­mään tar­kem­min muu­ta­mia nuo­ria kou­lun käy­tä­vil­lä ja ruo­ka­las­sa.

Se­läs­sä au­rin­gon kat­se

An­ni­ka Koi­vu­kan­kaan ru­nois­sa heit­täy­dy­tään nuo­ren elä­män aal­lok­koon, sen iloi­hin ja ki­pui­hin, ko­et­te­le­muk­siin ja ar­jen su­loi­seen tur­vaan – kun on us­ko, jo­hon no­ja­ta ja rin­nal­la saat­ta­jia. Sy­viä tun­to­ja ke­ven­tää rai­kas huu­mo­ri: ”Kun­pa voi­sin aset­tua het­kek­si koi­ran turk­kiin. / Tun­tea sen läm­mön / kar­ku­mat­ko­jen tuok­sun / ja myl­lä­tyn kuk­ka­pen­kin ilon. Pai­jaa­via sor­mia riit­täi­si.”

Ome­na­pos­ki ja Nal­le Kar­hu­nen

Kah­dek­san­vuo­ti­as Nal­le Kar­hu­nen on kuu­si­vuo­ti­aan Nu­pun eli Ome­na­pos­ken vii­sas, kilt­ti ja hel­lä iso­ve­li. Jos­kus Nal­le käyt­täy­tyy kuin tal­viu­nil­taan he­rä­tet­ty hur­ja ja äk­ki­pi­kai­nen kar­hu. Sil­loin Nu­pun on pa­ras­ta läh­teä ulos tai lait­taa oman huo­neen ovi vi­sus­ti kiin­ni.

Ta­kai­sin Isän ko­tiin

Kir­joit­ta­jat eri puo­lil­ta maa­il­maa ker­to­vat sii­tä, kuin­ka Ju­ma­la on joh­dat­ta­nut hei­dät val­ta­kun­taan­sa. Ker­to­muk­sia yh­dis­tää ko­ke­mus ko­tiin­pa­luus­ta, Raa­ma­tun mu­kai­sen us­kon löy­ty­mi­ses­tä ja us­ko­vais­ten vä­li­ses­tä rak­kau­des­ta.

Ke­tun­po­jat ja Ja­gu­ar-mies