”Kas said kut­se pe­o­le? ”

”Sain küll, aga ei tea, mida sel­ga pan­na.”

”Kut­se sees oli ju nõu­an­ne rii­e­tu­mi­seks!”

Kut­seid on mit­me­su­gu­seid. Osa neist jär­gi­tak­se, aga mõni­kord tu­leb mi­da­gi va­he­le. Ta­va­li­selt val­mis­tu­tak­se pe­oks kut­se saat­jat aus­ta­des.

Mais­test kut­se­test kõrgem on iga­le ini­me­se­le suu­na­tud kut­se ühen­dus­se Ju­ma­la­ga (Lk 14:16–23). Sel­le alu­seks on Ju­ma­la ar­mas­tus ini­me­se vas­tu.

Ju­mal lõi ini­me­se oma näo jär­gi, aga patt rik­kus sel­le kuju. Oma ar­mas­tu­se­ga hak­kas Ju­mal pat­tu­lan­ge­nud ini­me­se pääst­mi­seks täi­de vii­ma oma pääs­tep­laa­ni, mil­le ta oli oma po­ja­ga kok­ku lep­pi­nud juba en­ne maa­il­ma loo­mist. Sel­les kut­sub Ju­mal ini­mest ta­ga­si ühen­dus­se te­ma­ga.

Täi­e­lik and ar­must

Ju­ma­lalt ini­me­se­le saa­de­tud kut­se on and ja er­gu­tus. And ei ole and, kui sel­le saa­mi­seks tu­leb pin­gu­ta­da. Täi­e­lik and saa­dak­se ar­must, an­ni and­ja he­ast taht­mi­sest. Et pä­ri­da mei­le Ju­ma­la poolt osu­ta­tud an­di, pat­tu­de an­dek­sand­mist, on vaja us­ku Ju­ma­las­se ja tema sõnas­se. Ju­ma­la osu­ta­tud kut­se si­sal­dab ka mai­se ja iga­ve­se elu õnnis­tust.

Usk on Ju­ma­la töö (Jh 6:29; Fl 1:29). Tema avab südame vas­tu võtma usu an­ni. Usu­ga oman­dab ini­me­ne Kris­tu­se et­te­val­mis­ta­tud õndsuse. See on ta­e­va­li­kuks pe­oks val­mis­tu­mi­ne, Isa aus­ta­des ning nii­su­gu­se rii­e­tu­se­ga, mis on ko­ha­ne tema ees.

Ini­me­ne ei suu­da tee­ni­da oma õndsust, vaid sel­leks on vaja Ju­ma­la suurt ar­mas­tust. See ar­mas­tu­se ja he­a­du­se väl­jen­dus oli näha ja kuul­da Jor­da­ni jõel, kui Ris­ti­ja Jo­han­nes tä­his­tas Jee­sust ja ütles: ”Vaa­ta, see on Ju­ma­la Tall, kes kan­nab ära maa­il­ma patu!” (Jh 1:29.) Ju­mal an­dis oma Poja le­pi­tu­seks meie pat­tu­de pä­rast. Meie õndsus põhi­neb sel­le pä­rast Ju­ma­la täi­us­li­kul ar­mul.

Hea sõnum, evan­gee­lium, kut­sub ini­mest, kes on ka­o­ta­nud ela­va ühen­du­se Ju­ma­las­se. Mar­tin Lut­her tõdeb: ”Mina usun, et ma ei suu­da oma­en­da arust või jõust Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, oma Is­san­das­se, us­ku­da või tema juur­de tul­la, vaid Püha Vaim on mind evan­gee­liu­mi läbi kut­su­nud, mind oma an­di­de­ga val­gus­ta­nud, õi­ges usus pühit­se­nud ja hoid­nud, nii nagu ta kut­sub, ko­gub, val­gus­tab, pühit­seb kõiki krist­la­si maa peal ning hoi­ab neid Jee­su­se Kris­tu­se juu­res ain­sas õi­ges usus.”

Kut­se mee­le­pa­ran­du­se­le

Ju­mal kõne­tab ja ära­tab ini­mest elu­saa­tus­te, loo­du­se ja rah­va elu­käi­ku­de kau­du. Eri­ti kõne­tab ja kut­sub ta meid en­da juur­de oma sõnaga. Siis kui kuu­led seda kut­set, on aeg pa­ran­da­da meelt (Hb 3:15).

Ju­mal on oma ar­mas­tu­ses kan­nat­lik ja pi­ka­meel­ne. Ta oo­tab het­ke, mil­lal ta võiks oma ar­mu näi­da­ta (Js 30:18). Siis­ki on hea mee­les pi­da­da, et Ju­mal ei noo­mi ega kut­su lõpma­tult. Ju­ma­la ar­mas­tav kut­se on ala­ti tõsine asi. Jee­su­se sõnade jär­gi ei päri kut­se hülga­jad ta­e­va õndsust. (Lk 14:24).

Ini­me­se­le on oma­ne lükata ot­sus­tust kau­ge­ma­le. Pal­jud kal­ku­lee­ri­vad ja ütle­vad, et pa­ran­da­vad meelt ku­na­gi hil­jem, kui va­naks saa­nud või sur­ma lä­vel.

Salm kir­jas room­las­te­le (Rm 2:4) ära­tab ini­mest küsi­des: ”Või suh­tud sa üle­o­le­valt tema hel­du­se ja sal­li­vu­se ja pika mee­le roh­ku­ses­se ega saa aru, et Ju­ma­la hel­dus ta­hab sind juh­ti­da meelt pa­ran­da­ma?” Ju­ma­la pääs­tev ar­mas­tus on suu­na­tud ini­me­se vas­tu sel­li­se­na, nagu ta on. Meelt pa­ran­da­des hoi­ab ini­me­ne oma elu al­les (Hs 18:27).

Ju­ma­la omad kuu­lu­ta­vad

Pal­jud uu­ri­vad meie ajal: kust on lei­da ela­va Ju­ma­lat, kel­lelt saan ha­las­tu­se? Kris­tus ise se­a­dis oma rii­gi maa pe­a­le. Jo­han­nes ju­tus­tab, kui­das tuli al­la ta­e­vast uus Je­ruu­sa­lemm (Ilm 21:2–3). Sel­le püha lin­na, Ju­ma­la rii­gi, pei­dus on Ju­ma­la sõna.

Ju­ma­la rii­gi üle­san­deks on pi­de­valt esil pi­da­da evan­gee­liu­mi head sõnu­mit. Ju­mal on jät­nud oma­de­le ame­ti kuu­lu­ta­da le­pi­tust. (2Kr 5:18). Evan­gee­liu­mi kau­du kut­sub Ju­mal ik­ka uu­es­ti pa­tust ini­mest meelt pa­ran­da­ma. Ta oo­tab kan­nat­li­kult, et võida ha­las­ta­da ja teha ini­me­ne tema rii­gi ela­ni­kuks.

Kui Kris­tus il­mub teist kor­da maa pe­a­le au ja kir­ku­se­ga, tõu­se­vad Ju­ma­la rii­gi ela­ni­kud kut­se saat­ja, ta­e­va­se Isa juur­de. Evan­gee­lium viib us­ku­ja iga­ves­se rõõmu.

Tekst: Oi­va Sa­ve­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2016

Tõlge: A. S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017