JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Jumala sõna kuulamine

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
24.11.2015 12.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:21
2020010123213620151124120000

Pii­bel al­gab loo­ga sel­lest, kui­das Ju­mal loob maa­il­ma oma sõnaga. Ju­mal rää­kis kohe esi­mes­te­le ini­mes­te­le, Aa­da­ma­le ja Ee­va­le. Piib­li kol­man­das pe­atü­kis ju­tus­ta­tak­se, kui­das ini­me­ne lan­ges kiu­sa­tus­se Ju­ma­la sõna mit­te kuu­la­ta: „Kas Ju­mal on tões­ti öel­nud, et te ei tohi süüa mit­te ühest­ki ro­hu­aia puust?” (1Ms 3:1.) Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel ini­me­ne kaht­leb, kas Ju­ma­la sõna peab pai­ka.

Ju­mal on see, kes avab kõrvad kuu­la­mi­seks (Ii­ob 36:10). Vana Tes­ta­ment kir­jel­dab mit­mel kom­bel Iis­ra­e­li rah­va ja Ju­ma­la va­he­list di­a­loo­gi. Esi­me­sed pat­ri­ar­hid, esii­sad, taht­sid ol­la oma elu eri­ne­va­tes olu­kor­da­des kuu­le­kad Ju­ma­la sõna vas­tu.

Va­nas Tes­ta­men­dis on ka pal­ju ju­tus­tu­si sel­lest, kui­das va­li­tud rah­va ini­me­sed ei ol­nud val­mis Ju­ma­la sõnale kuu­le­tu­ma. Proh­ve­ti­te too­na­seks üle­san­deks oli ol­la Ju­ma­la sõna too­ja­teks. Näi­teks Je­re­mia rää­gib sel­gelt, kel­le as­ja ta ajab: „Nõnda ütleb Is­sand.” (Jer 18:11.)

Proh­ve­tid tu­le­ta­sid Iis­ra­e­li rah­va­le meel­de Ju­ma­la ja rah­va va­he­list lii­tu ning sel­le­le vas­ta­vat elu. Veel Uue Tes­ta­men­di Heeb­ra­las­te kir­jas vii­da­tak­se vana se­a­du­se ini­mes­te­le pee­tud Ju­ma­la kõnele: „Ju­mal, kes muis­te pal­ju kor­di ja mit­mel vii­sil rää­kis esi­va­ne­ma­te­le proh­ve­ti­te kau­du.” (Hb 1:1.)

Kel­lel kõrvad on, see kuul­gu

Uu­es Tes­ta­men­dis õpe­tab li­haks saa­nud Sõna ehk Kris­tus ise, et kel­lel kõrvad on, sel tu­leb Teda kuu­la­ta (Mk 7: 14, 16). Evan­gee­liu­mid kir­jel­da­vad mõtlema pa­ne­valt mit­meid olu­kor­di, kus ini­me­sed taht­sid kuu­la­ta Ju­ma­la sõna. Luu­kas ju­tus­tab: „Aga sündis, kui Jee­sus sei­sis Gen­nee­sa­re­ti jär­ve ää­res ja rah­vas tema juur­de tung­les Ju­ma­la sõna kuu­la­ma.” (Lk 5:1.)

Külvaja tä­hen­da­mis­sõ­nas ju­tus­tab Jee­sus eri­ne­va­test sõna kuu­la­ja­test. Kee­gi kuu­lab Ju­ma­la sõna, aga kuna ta aru sel­lest ei saa, haa­rab saa­tan külva­tud sõna ära. Tei­ne võtab sõna vas­tu rõõmus­ta­des, aga hülgab sel­le ahis­tus­se sat­tu­des. Ka kol­mas kuu­la­ja võtab sõna vas­tu, aga mai­sed mu­red, rik­ku­sed ja nau­din­gud ta­kis­ta­vad sõna kas­vu. Osa kuu­la­ja­test on sood­ne pin­nas: nad kuu­la­vad Ju­ma­la sõna, mõis­ta­vad seda ja an­na­vad saa­ki. (Lk 8: 4–15.)

Uue Tes­ta­men­di alg­kee­les, kree­ka kee­les, on kuu­la­mist ja kuu­le­tu­mist mär­ki­vad sõnad tu­le­ta­tud sõnast tä­hen­du­se­ga ‘kuul­ma’. Ju­ma­la sõna kuu­la­mi­ne ja kuu­le­tu­mi­ne käi­vad­ki koos. Luu­ka­se evan­gee­liu­mis ütleb Jee­sus: „Õndsad on need, kes Ju­ma­la sõna kuu­le­vad ja seda jär­gi­vad.” (Lk 11: 28.)

Rõõmusõ­nu­mi kuu­lu­ta­ja kau­nid sam­mud

Kesk­ne piib­li­koht, mil­les ju­tus­ta­tak­se Ju­ma­la sõna kuul­mi­sest, on Pau­lu­se kir­jas room­las­te­le: „Sest igaüks, kes hüüab ap­pi Is­san­da nime, pääs­te­tak­se. Kui­das nad siis saak­sid ap­pi hüüda teda, kel­les­se nad ei ole us­ku­nud? Aga kui­das nad saak­sid us­ku­da sel­les­se, kel­lest nad ei ole kuul­nud? Kui­das nad saak­sid kuul­da il­ma kuu­lu­ta­ja­ta? Kui­das aga saa­daks kuu­lu­ta­da, kui ei ol­da lä­ki­ta­tud? Just nagu on kir­ju­ta­tud: “Kui kau­nid on nen­de ja­lad, kes kuu­lu­ta­vad head rõõmusõ­nu­mit.” Siis­ki mit­te kõik ei ole saa­nud kuu­le­kaks evan­gee­liu­mi­le. Sest Je­sa­ja ütleb: „Is­sand, kes on us­ku­nud meie kuu­lu­tust?” Jä­re­li­kult, usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10: 13–17.)

Elav usk sünnib Kris­tu­se sõna kuul­mi­sest. Piib­li sõna muu­tub ela­vaks, kui Ju­ma­la lap­sed seda Püha Vai­mu kau­du kuu­lu­ta­vad. See ei vä­lis­ta Piib­li lu­ge­mi­se täht­sust. Ju­ma­la sõnas on jõud, mis ehi­tab üles usk­lik­ku ini­mest (Ap 20:32). Ju­ma­la sõna on Ju­ma­la tar­kus, mit­te inim­tar­kus. Ju­ma­la sõna tu­leb kuu­lu­ta­da nii nagu ta on kir­ju­ta­tud. (1Kr 2:6–9)

Esi­me­sed krist­la­sed rõõmus­ta­sid sel­le üle, mida nad olid kuul­da saa­nud. Pau­lus ja Ti­mo­te­os ja­ga­sid seda rõõmu muu seas ko­los­las­te­ga, kui hulk ini­me­si oli võtnud evan­gee­liu­mi vas­tu ja saa­nud sel­lest oma el­lu iga­vi­ku elu loo­tu­se. (Kl 1:4–6) Usk Kris­tu­ses­se ühen­das usk­lik­ke ja pani ini­me­sed te­gut­se­ma oma li­gi­mes­te he­aks. Vastsün­di­nud Ju­ma­la lap­sed taht­sid kuu­lu­ta­da kin­gi­tu­seks saa­dud evan­gee­liu­mi eda­si ning teha seda ka lai­e­malt tun­tuks. (1Ts 1:6,8)

Apost­li­te te­gu­des mei­le ju­tus­ta­tak­se alg­ko­gu­du­se ta­ga­si­hoid­li­kust elust: „Aga ne­mad püsi­sid apost­li­te õpe­tu­ses ja osa­du­ses, lei­va­murd­mi­ses ja pal­ve­tes.” Kris­tu­se ko­gu­du­se ühen­du­ses ja hoid­mi­ses saa­me meie Ju­ma­la sõna ravi oma süda­me­le.

Tekst: Noo­ra Tala-Kop­pe­roi­nen

Tõlge: SK

Al­li­kas: Siu­naus, Ajan­koh­tais­ta 2013

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.