Pii­bel al­gab loo­ga sel­lest, kui­das Ju­mal loob maa­il­ma oma sõnaga. Ju­mal rää­kis kohe esi­mes­te­le ini­mes­te­le, Aa­da­ma­le ja Ee­va­le. Piib­li kol­man­das pe­atü­kis ju­tus­ta­tak­se, kui­das ini­me­ne lan­ges kiu­sa­tus­se Ju­ma­la sõna mit­te kuu­la­ta: „Kas Ju­mal on tões­ti öel­nud, et te ei tohi süüa mit­te ühest­ki ro­hu­aia puust?” (1Ms 3:1.) Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel ini­me­ne kaht­leb, kas Ju­ma­la sõna peab pai­ka.

Ju­mal on see, kes avab kõrvad kuu­la­mi­seks (Ii­ob 36:10). Vana Tes­ta­ment kir­jel­dab mit­mel kom­bel Iis­ra­e­li rah­va ja Ju­ma­la va­he­list di­a­loo­gi. Esi­me­sed pat­ri­ar­hid, esii­sad, taht­sid ol­la oma elu eri­ne­va­tes olu­kor­da­des kuu­le­kad Ju­ma­la sõna vas­tu.

Va­nas Tes­ta­men­dis on ka pal­ju ju­tus­tu­si sel­lest, kui­das va­li­tud rah­va ini­me­sed ei ol­nud val­mis Ju­ma­la sõnale kuu­le­tu­ma. Proh­ve­ti­te too­na­seks üle­san­deks oli ol­la Ju­ma­la sõna too­ja­teks. Näi­teks Je­re­mia rää­gib sel­gelt, kel­le as­ja ta ajab: „Nõnda ütleb Is­sand.” (Jer 18:11.)

Proh­ve­tid tu­le­ta­sid Iis­ra­e­li rah­va­le meel­de Ju­ma­la ja rah­va va­he­list lii­tu ning sel­le­le vas­ta­vat elu. Veel Uue Tes­ta­men­di Heeb­ra­las­te kir­jas vii­da­tak­se vana se­a­du­se ini­mes­te­le pee­tud Ju­ma­la kõnele: „Ju­mal, kes muis­te pal­ju kor­di ja mit­mel vii­sil rää­kis esi­va­ne­ma­te­le proh­ve­ti­te kau­du.” (Hb 1:1.)

Kel­lel kõrvad on, see kuul­gu

Uu­es Tes­ta­men­dis õpe­tab li­haks saa­nud Sõna ehk Kris­tus ise, et kel­lel kõrvad on, sel tu­leb Teda kuu­la­ta (Mk 7: 14, 16). Evan­gee­liu­mid kir­jel­da­vad mõtlema pa­ne­valt mit­meid olu­kor­di, kus ini­me­sed taht­sid kuu­la­ta Ju­ma­la sõna. Luu­kas ju­tus­tab: „Aga sündis, kui Jee­sus sei­sis Gen­nee­sa­re­ti jär­ve ää­res ja rah­vas tema juur­de tung­les Ju­ma­la sõna kuu­la­ma.” (Lk 5:1.)

Külvaja tä­hen­da­mis­sõ­nas ju­tus­tab Jee­sus eri­ne­va­test sõna kuu­la­ja­test. Kee­gi kuu­lab Ju­ma­la sõna, aga kuna ta aru sel­lest ei saa, haa­rab saa­tan külva­tud sõna ära. Tei­ne võtab sõna vas­tu rõõmus­ta­des, aga hülgab sel­le ahis­tus­se sat­tu­des. Ka kol­mas kuu­la­ja võtab sõna vas­tu, aga mai­sed mu­red, rik­ku­sed ja nau­din­gud ta­kis­ta­vad sõna kas­vu. Osa kuu­la­ja­test on sood­ne pin­nas: nad kuu­la­vad Ju­ma­la sõna, mõis­ta­vad seda ja an­na­vad saa­ki. (Lk 8: 4–15.)

Uue Tes­ta­men­di alg­kee­les, kree­ka kee­les, on kuu­la­mist ja kuu­le­tu­mist mär­ki­vad sõnad tu­le­ta­tud sõnast tä­hen­du­se­ga ‘kuul­ma’. Ju­ma­la sõna kuu­la­mi­ne ja kuu­le­tu­mi­ne käi­vad­ki koos. Luu­ka­se evan­gee­liu­mis ütleb Jee­sus: „Õndsad on need, kes Ju­ma­la sõna kuu­le­vad ja seda jär­gi­vad.” (Lk 11: 28.)

Rõõmusõ­nu­mi kuu­lu­ta­ja kau­nid sam­mud

Kesk­ne piib­li­koht, mil­les ju­tus­ta­tak­se Ju­ma­la sõna kuul­mi­sest, on Pau­lu­se kir­jas room­las­te­le: „Sest igaüks, kes hüüab ap­pi Is­san­da nime, pääs­te­tak­se. Kui­das nad siis saak­sid ap­pi hüüda teda, kel­les­se nad ei ole us­ku­nud? Aga kui­das nad saak­sid us­ku­da sel­les­se, kel­lest nad ei ole kuul­nud? Kui­das nad saak­sid kuul­da il­ma kuu­lu­ta­ja­ta? Kui­das aga saa­daks kuu­lu­ta­da, kui ei ol­da lä­ki­ta­tud? Just nagu on kir­ju­ta­tud: “Kui kau­nid on nen­de ja­lad, kes kuu­lu­ta­vad head rõõmusõ­nu­mit.” Siis­ki mit­te kõik ei ole saa­nud kuu­le­kaks evan­gee­liu­mi­le. Sest Je­sa­ja ütleb: „Is­sand, kes on us­ku­nud meie kuu­lu­tust?” Jä­re­li­kult, usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10: 13–17.)

Elav usk sünnib Kris­tu­se sõna kuul­mi­sest. Piib­li sõna muu­tub ela­vaks, kui Ju­ma­la lap­sed seda Püha Vai­mu kau­du kuu­lu­ta­vad. See ei vä­lis­ta Piib­li lu­ge­mi­se täht­sust. Ju­ma­la sõnas on jõud, mis ehi­tab üles usk­lik­ku ini­mest (Ap 20:32). Ju­ma­la sõna on Ju­ma­la tar­kus, mit­te inim­tar­kus. Ju­ma­la sõna tu­leb kuu­lu­ta­da nii nagu ta on kir­ju­ta­tud. (1Kr 2:6–9)

Esi­me­sed krist­la­sed rõõmus­ta­sid sel­le üle, mida nad olid kuul­da saa­nud. Pau­lus ja Ti­mo­te­os ja­ga­sid seda rõõmu muu seas ko­los­las­te­ga, kui hulk ini­me­si oli võtnud evan­gee­liu­mi vas­tu ja saa­nud sel­lest oma el­lu iga­vi­ku elu loo­tu­se. (Kl 1:4–6) Usk Kris­tu­ses­se ühen­das usk­lik­ke ja pani ini­me­sed te­gut­se­ma oma li­gi­mes­te he­aks. Vastsün­di­nud Ju­ma­la lap­sed taht­sid kuu­lu­ta­da kin­gi­tu­seks saa­dud evan­gee­liu­mi eda­si ning teha seda ka lai­e­malt tun­tuks. (1Ts 1:6,8)

Apost­li­te te­gu­des mei­le ju­tus­ta­tak­se alg­ko­gu­du­se ta­ga­si­hoid­li­kust elust: „Aga ne­mad püsi­sid apost­li­te õpe­tu­ses ja osa­du­ses, lei­va­murd­mi­ses ja pal­ve­tes.” Kris­tu­se ko­gu­du­se ühen­du­ses ja hoid­mi­ses saa­me meie Ju­ma­la sõna ravi oma süda­me­le.

Tekst: Noo­ra Tala-Kop­pe­roi­nen

Tõlge: SK

Al­li­kas: Siu­naus, Ajan­koh­tais­ta 2013

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.