JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Lo­e­tud ning ju­tus­ta­tud Ju­ma­la sõna tä­hen­dus

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
24.11.2015 12.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:21
2020010123213620151124120000

Ris­tiu­su esi­me­ne ne­lipü­ha tä­hen­das pääs­te­a­ja­loo pöör­de­punk­ti. Jee­sus avas oma jüngrite mõis­tu­se püha­dest kir­ja­dest aru saa­ma. Kir­ju­tus­te – Moo­se­se se­a­du­se, proh­ve­ti­te kir­ja­de ning psal­mi­de – en­nus­tu­sed läk­sid täi­de Püha Vai­mu väl­ja­va­la­mi­se­ga. Jüngrid said üle­san­de: „Tema ni­mel peab kuu­lu­ta­ta­ma mee­le­pa­ran­dust pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks kõigi rah­vas­te seas, ala­tes Je­ruu­sa­lem­mast.” (Lk 24:47.)

Kuu­lu­ta­tud rõõmusõ­num ülest­õus­nud Jee­su­se Kris­tu­se koh­ta hak­kas väga tu­ge­valt mõjuma. Peet­ru­se ne­lipü­ha­jut­lus, mis tu­gi­nes proh­ve­ti­te et­te­kuu­lu­tus­te­le, puu­du­tas vä­ge­valt kuu­la­ja­te süda­meid. Ju­ma­la Vaim pani pe­o­rah­vast küsima apost­li­te kä­est: „Mida me pe­a­me te­ge­ma, me­hed-ven­nad?” (Ap 2: 37.) Kolm­tu­hat kuu­la­jat võtsid Peet­ru­se kuu­lu­ta­tud sõna ”hea mee­le­ga” vas­tu ja us­ku­sid isik­li­kult evan­gee­liu­mis­se. Ris­ti­mi­se sak­ra­ment kin­ni­tas Peet­ru­se kuu­lu­tu­se sisu ning ühen­das us­ku­jad ko­gu­du­se­ga, sel­le pi­de­va hoo­lit­su­se al­la. Je­ruu­sa­lem­mas sündis uue le­pin­gu aja esi­me­ne ko­gu­dus. (Ap 2: 14–41.)

Mar­tin Lut­her on öel­nud, et Ju­ma­la sõna ei saa ole­mas­ki ol­la il­ma Ju­ma­la rah­va­ta. Oma sõna läbi on Ju­mal oma­de­ga pi­de­valt vas­tas­tik­ku se­o­tud. Sel­le vas­tas­tikmõ­ju vil­ja­na tek­kis ka Pii­bel, kir­ju­ta­tud Ju­ma­la sõna. Sa­la­jas on Ju­mal oma su­las­te­le rää­ki­nud oma Vai­mu kau­du: „Ii­al­gi pole ühtegi proh­ve­tien­nus­tust esi­le too­dud ini­me­se tah­tel, vaid Pühast Vai­must kan­tui­na on ini­me­sed rää­ki­nud, saa­des sõnumi Ju­ma­la kä­est.” (2Pt 1:21.)

Ju­ma­la sõna on ka­du­ma­tu aa­re

Ae­ga­de al­gu­ses lõi Ju­mal kõik oma sõnaga. Sa­mu­ti oma sõnaga ta kord sel­le maa­il­ma ka lõpe­tab. See meie maa­ilm sei­sab nii­siis pi­de­valt Tema sõna na­jal. Sel­le­pä­rast me või­me­gi ütel­da, et Ju­ma­la sõna on ka­du­ma­tu. Seda kin­ni­tas ka Jee­sus Kris­tus, õpe­ta­des: „Ta­e­vas ja maa hä­vi­vad, aga minu sõnad ei hävi.” (Mt 24: 35.)

Ju­ma­la sõna on mei­le ka­du­ma­tu aa­re, sest sel­les on Ju­mal mei­le en­nast il­mu­ta­nud. Meie Ju­mal ei ole kurd ega tumm. See, kes on meie sil­ma­de eest pei­de­tud, on ome­ti rää­kiv Ju­mal.

Kir­jas heeb­re­a­las­te­le on kol­main­sa Ju­ma­la kõnet kir­jel­da­tud nõnda: „Ju­mal, kes muis­te pal­ju kor­di ja mit­mel vii­sil rää­kis esi­va­ne­ma­te­le proh­ve­ti­te kau­du, on nüüd pä­e­va­de lõpul mei­le rää­ki­nud Poja kau­du, kel­le ta on se­ad­nud kõigi as­ja­de pä­ri­jaks, kel­le läbi ta on ka maa­il­mad tei­nud.” (Hb 1:1–2)

Uue tes­ta­men­di apos­tel Peet­rus võrdleb proh­vet­lik­ku sõna hä­ma­ras paist­va lam­bi­ga, mis val­gus­tab teed ja osu­tab suun­da (2Pt 1:19). Ju­ma­la sõna lamp val­gus­tab nii Ju­ma­la rah­va ühist teed ning ko­gu­du­se us­ku ja elu kui ka iga Ju­ma­la lap­se usupü­üd­lust. Seda val­gust ülis­tab ka psal­mi­kir­ju­ta­ja oma ko­ge­mu­se põhjal: „Sinu sõna on mu ja­la­le lam­biks ja val­gu­seks mu tee­ra­jal.” (Ps 119:105.) Sa­mu­ti ülis­tab ta õndsaks seda ini­mest, ”kel on hea meel Is­san­da Se­a­du­sest ja kes uu­rib ta Se­a­dust ööd ja pä­e­vad.” (Ps 1:2.)

Kris­tus on Piib­li Is­sand ja Ku­nin­gas

Vana tes­ta­men­di pu­na­seks nii­diks on tõo­tus Mes­sia, Kris­tu­se koh­ta. Uus tes­ta­ment rää­gib Ju­ma­la an­tud tõo­tus­te täi­de­mi­ne­kust Jee­su­ses Kris­tu­ses. Sel­le­le põhimõt­te­le vas­tas ka algk­rist­lik kuu­lu­ta­mi­ne. Seda on sel­ges­ti näha Uu­de tes­ta­men­ti üles­kir­ju­ta­tud apost­li­te jut­lus­test ning jut­lu­se­kat­ken­di­test. Sama põhimõ­te sai te­oks ka meie Is­san­da kuu­lu­tu­ses tema ava­li­ku te­gut­se­mi­se esi­mes­test het­ke­dest ala­tes.

Pii­bel on mõel­dud usu ja elu õpi­kuks. Jo­han­nes, nel­jan­da evan­gee­liu­mi­kir­ja kir­ju­ta­ja, põhjen­dab sel­le kir­ja lõpuo­sas oma kir­ju­tus­tööd: „Need on kir­ja pan­dud, et te usuk­si­te, et Jee­sus on Kris­tus, Ju­ma­la Poeg, ja et teil us­ku­des oleks elu tema ni­mes.” (Jh 20:31.)

Apos­tel Pau­lus tu­le­tab oma kir­jas Ko­rin­to­se krist­las­te­le meel­de, mis­su­gus­te tun­de­mär­ki­de­ga oli tema kuu­lu­ta­tud evan­gee­lium lä­he­ne­nud nei­le, kes sel­le usu­ga vas­tu võtsid: „Kui ma teie juur­de tu­lin, ven­nad, ei tul­nud ma eri­ti üleva kõne või tar­ku­se­ga kuu­lu­ta­ma tei­le Ju­ma­la sa­la­dust. Sest ma ot­sus­ta­sin te­a­da teie kes­kel ai­nuük­si Jee­su­sest Kris­tu­sest ja te­mast kui ris­ti­löö­dust.” (1Kr 2:1–2.)

Apost­li­te ning alg­ko­gu­du­se kuu­lu­ta­mi­se koh­ta on täh­tis mee­les pi­da­da seda, mis sel­gub Apost­li­te te­gu­de lõpust. Luu­kas kir­jel­dab seal, kui­das Pau­lus oma töö lõpu­a­jal „võttis vas­tu kõiki, kes tema juur­de tu­lid, kuu­lu­ta­des Ju­ma­la rii­ki ja õpe­ta­des tõde Is­san­dast Jee­su­sest Kris­tu­sest täi­es­ti ava­li­kult ja il­ma ta­kis­ta­ma­ta” (Ap 28:31).

Evan­gee­lium te­ki­tab us­ku

Meie krist­lu­se kuu­lu­tu­ses tsi­tee­ri­tak­se tih­ti Pau­lu­se room­las­te­le kir­ju­ta­tud kir­ja kümnen­da pe­atü­ki põhiõ­pe­tust: „Jä­re­li­kult, usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10:17) Mar­tin Lut­he­ri tõlke ko­ha­selt ”usk tu­leb jut­lus­ta­tud sõna kau­du”.

Sõna jut­lus­ta­mi­sel, evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­sel on eri­li­ne tä­hen­dus kui Püha Vai­mu töö­va­hend. Ju­ma­la rii­gist kuu­lu­ta­tud evan­gee­lium te­ki­tab us­ku seal, kus Ju­ma­la Vaim on val­mis­ta­nud ini­me­se südant seda usu­ga vas­tu võtma.

Kuu­lu­ta­mi­ne ei ole eraa­si, vaid Ju­ma­la ning tema ko­gu­du­se asi. Jut­lus­ta­ja te­gut­seb kui Ju­ma­la töö­kaas­la­ne ja Kris­tu­se saa­dik. Seda üle­san­net hoid­ma kut­sub ja lä­ki­tab ko­gu­dus. Kui Ju­ma­la Vaim ko­gu­du­se kau­du kut­sub ini­mest ko­gu­dust Ju­ma­la sõna kuu­lu­ta­mi­se­ga tee­ni­ma, ta­sub sel­le­le kut­se­le kuu­le­tu­da. Õpe­ta­gu meid apos­tel Pau­lu­se arut­lus evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­se üle: „Sest kui ma evan­gee­liu­mi kuu­lu­tan, ei saa ma sel­le­ga kii­del­da, kuna see ko­hus­tus on pan­dud mu pe­a­le, ja häda mul­le, kui ma evan­gee­liu­mi ei kuu­lu­ta!” (1Kr 9:16.)

Apos­tel Pau­lus rää­gib oma kir­ja­des „Uue tes­ta­men­di ame­tist” ning „le­pi­tu­sa­me­tist”. See amet on kõi­gil Ju­ma­la las­tel, sest nad on ku­ning­lik prees­ter­kond. Iga Ju­ma­la laps on oma usu alu­sel prees­ter. Iga usk­li­ku kut­su­mu­se­ga kaas­neb õhu­tus, „et te kuu­lu­tak­si­te tema kii­de­ta­vust, kes teid on kut­su­nud pi­me­du­sest oma ime­lis­se val­gus­se”. (1Pt 2:9)

Iga usk­li­ku süda­mes ja suus on see usu­jut­lus, mil­le­ga on või­ma­lik pa­tuor­ja Ju­ma­la las­te va­ba­dus­se pääs­ta. Iga usk­lik on se­a­tud nii­su­gu­se ame­ti pi­da­jaks. Pühas Vai­mus kuu­lu­ta­tud sõna, Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi kõige süga­vam tä­hen­dus on sel­les, et see te­ki­tab ini­me­se süda­mes usu ning lii­dab us­ku­ja Ju­ma­la pe­re­kon­na ehk ko­gu­du­se­ga, nagu ema hoo­le al­la.

Sõna koo­lis

Kir­ju­ta­tud või jut­lus­ta­tud sõna peeg­li ees võib ini­me­ne oma süüd Ju­ma­la ees tund­ma õppida. See siis­ki ei va­bas­ta ini­mest süükoor­ma alt. Sel­leks on vaja võtmete mee­le­val­da, mida Püha Vaim ka­su­tab Ju­ma­la oma­de kau­du. Sel­le se­a­du­se an­dis Jee­sus, ütel­des oma jüngri­te­le: „Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud, kel­le­le te pa­tud kin­ni­ta­te, nei­le on need kin­ni­ta­tud.” (Jh 20: 22–23.)

Mar­tin Lut­he­ri Väi­ke­se Ka­te­kis­mu­se usu­tun­nis­tu­se kol­man­da ar­tik­li ko­ha­selt va­jab krist­la­ne usu säi­li­ta­mi­seks Püha Vai­mu pi­de­vat tööd: Püha Vaim pühit­seb ja hoi­ab õi­ges usus nii üksi­kut krist­last kui ka kogu Ju­ma­la ko­gu­dust. Meie elu kõige täht­sa­ma as­ja, usu hoid­mi­ses on vaja ühen­dust Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga. Sel­lest ühen­du­sest rää­gib pä­ris lii­gu­ta­valt kir­jel­dus Je­ruu­sa­lem­ma alg­ko­gu­du­se koh­ta, mil­le Luu­kas on jät­nud Apost­li­te te­gu­des­se, esi­mes­se ki­ri­ku­a­ja­loos­se: „Aga ne­mad püsi­sid apost­li­te õpe­tu­ses ja osa­du­ses, lei­va­murd­mi­ses ja pal­ve­tes.” (Ap 2:42.)

See ide­aal­ne olu­kord oli ohus juba uue le­pin­gu al­ga­e­ga­del. Sel­le­pä­rast tu­le­tas apos­tel meel­de: „är­gem jät­kem una­rus­se oma ko­gu­du­se koos­käi­mist, nõnda nagu mõnel on kom­beks, vaid jul­gus­ta­gem sel­leks üksteist – ja seda enam, mida roh­kem te nä­e­te seda pä­e­va lä­he­ne­vat.” (Hb 2: 42.)

Sel­le apost­li õhu­tu­se ras­kus­punkt lan­geb ükstei­se jul­gus­ta­mi­se­le. Me te­a­me ko­ge­mu­se põhjal, kui­das meie hing ko­sub Ju­ma­la sõna kuu­la­tes. Evan­gee­lium toi­dab meie va­est hin­ge.

Tekst: Timo Rii­hi­mä­ki

Tõlge: SV

Al­li­kas: Kes­tää­kö per­he?, Ajan­koh­tais­ta 2009

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.

13.8.2020

Her­ra, sinä olet oi­ke­a­mie­li­nen, oi­ke­at ovat si­nun pää­tök­se­si. Ps. 119:137

Viikon kysymys