JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Mee­le­pa­ran­du­se ris­ti­mi­ne

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
10.5.2017 8.44

Juttua muokattu:

1.1. 11:14
2020010111140620170510084400

Ris­ti­ja Jo­han­nes oli tee­ra­ja­ja. Ta val­mis­tas Jee­su­se­le teed ini­mes­te süda­mes­se, jut­lus­ta­des: ”Pa­ran­da­ge meelt, sest ta­e­va­riik on lä­he­dal!” (Mt 3 :1–3)

Tema sõna läks ini­mes­te­le süda­mes­se, mis pol­nud­ki ime. Tema sõnad olid ot­se­ko­he­sed. Need te­gid hai­get. Näi­teks va­ri­se­ri­de­le ning kir­ja­tund­ja­te­le ütles ta: ”Räs­ti­ku­te sugu, kes teid on hoi­a­ta­nud põge­ne­ma tu­le­va­se viha eest? Kand­ke nüüd mee­le­pa­ran­du­se­le ko­hast vil­ja.” (Mt 3: 7–8.)

Jo­han­ne­se sõnad te­ki­ta­sid pa­tu­te­ad­vu­se ning sel­le­ga häda. Häda sun­dis ini­me­si oma pat­te üles tun­nis­ta­ma. Jo­han­ne­se ris­ti­mi­ne oli mee­le­pa­ran­du­se ris­ti­mi­ne. Ta ris­tis neid, kes oma pat­te tund­sid ja üles tun­nis­ta­sid.

Jee­su­se ris­ti­mi­ne

Ka Jee­sus tuli Jo­han­ne­se juur­de Jor­da­ni äär­de, et las­ta tal en­nast ris­ti­da. Mat­teu­se jär­gi oli Jee­sus Jo­han­ne­se­le tut­tav. Jo­han­nes te­a­dis, et Jee­sus oli il­ma pa­tu­ta. Sel­le­pä­rast imes­tas Jo­han­nes, et Jee­sus ”pa­tus­te ris­ti­mi­se­le” üldsegi tuli, ning vaid­les vas­tu: ”Mul on vaja las­ta en­nast si­nul ris­ti­da – ja sina tu­led minu juur­de!” Jee­sus vai­gis­tas Jo­han­nest ütel­des: ”Ol­gu pe­a­le­gi; sest nõnda on mei­le ko­ha­ne täi­ta kõike õi­gust.” (Mt 3: 13–15.)

Ju­mal on vaga, õig­la­ne Ju­mal. Tema nõuab täi­us­lik­kust ja nõnda ka üle­as­tu­mis­te le­pi­ta­mist. Pat­tu­lan­ge­mi­ne tõi meie ini­mes­te pe­a­le Ju­ma­la viha ning ka­ris­tu­se. Et Ju­ma­la viha alt ära saa­da, pidi ini­me­ne oma üle­as­tu­mi­sed le­pi­ta­ma. Et aga kõik ini­me­sed on pa­tu­sed ega ole sel­le­pä­rast kõlbli­kud seda te­ge­ma, ot­sus­tas Ju­mal ise oma Po­jas le­pi­ta­da kõi­ki­de ini­mes­te pa­tud.

Isa Ju­mal ase­tas kogu maa­il­ma pa­tuvõ­la oma ve­a­tu ning pa­tu­ta Poja õlga­de­le. Nõnda tegi Is­san­da õig­la­ne meel pal­ju­sid õi­geks (Js 53:11). Jee­sus kui meie pat­tu kand­ja ar­va­ti üle­as­tu­ja­te hul­ka.

Kui­gi Jee­sus en­da poolt oli pa­tu­ta, oli ta meie pat­tu kan­des pat­tu­ne. Ta tuli Jo­han­ne­se juur­de, et en­nast ris­ti­da las­ta, sest nõnda täi­tis ta Ju­ma­la õi­gust. Jo­han­nes ris­tis Jee­su­se sa­ma­moo­di kui ta üldse kõik oma pa­tud üles tun­nis­ta­nud ini­me­sed ris­tis.

Isa, Poeg ja Püha Vaim juu­re­so­le­va­na

Kui Jee­sus veest üles tõu­sis, ava­ne­sid ta­e­vad ja Jee­sus nägi, kui­das Ju­ma­la Vaim las­kus ot­se­kui tuvi ja tuli tema pe­a­le. Ja sa­mas ütles hääl ta­e­vast: ”See on minu ar­mas Poeg, kel­lest mul on hea meel” (Mt 3: 16–17).

Ju­ma­la kol­main­sus oli sel­les het­kes koos: Isa, kel­le häält oli kuul­da, Poeg, kes oli veest väl­ja tul­nud, ning Püha Vaim tuvi ku­jul. Kogu kol­main­su­se ko­ha­lo­lek rää­kis Isa, Poja ja Püha Vai­mu ühi­sest õi­geksm­õist­misp­laa­nist ning lu­nas­tus­jär­gu al­ga­mi­sest.

Oma ajal oli Isa ot­sus­ta­nud, et ta kord loob maa­il­ma ning ini­me­se. Ta te­a­dis siis­ki, mis juh­tub siis, kui ini­me­ne hin­ge­va­en­la­se ah­vat­lus­se sa­tub: ini­me­ne lan­geb pat­tu. Sel­le­pä­rast tegi Isa juba en­ne loo­mist oma po­ja­ga kok­ku­lep­pe lu­nas­tu­se koh­ta. Poeg lu­bas lu­nas­tus­töö soo­ri­ta­da. (Ps 2:6–8.)

Kris­tu­se töö oleks jää­nud poo­le­li, kui Püha Vaim ei oleks seda tööd pä­rast Kris­tu­se kan­na­tust, sur­ma, ülest­õus­mist ning ta­e­va­mi­ne­kut jät­ka­nud.

Töö jät­kub

Kol­mai­nus Ju­mal te­gut­seb veel­gi. Ta ei ole seda ene­se loo­dud ning lu­nas­ta­tud maa­il­ma saa­tu­se hoo­leks jät­nud. Isa, kes on elu ja sur­ma Is­sand, loob uut elu. Sel­leks on te­mal su­ve­rään­ne ai­nu­va­lit­sus. Ini­me­se­le pole an­tud elu ja sur­ma ülemv­õi­mu.

Poja lu­nas­tus­töö keh­tib ik­ka eda­si. Pa­tuvõ­la maks­mi­seks ei pii­sa kul­last ega hõbe­dast. Ai­nult Ju­ma­la Poja le­pi­tus­ve­ri on Isa­le pii­sav tasu pat­tu­de eest. Sel­le le­pin­gu teeb veel tä­na­gi tõeks Püha Vaim.

Kris­tu­se töö jät­kub Püha Vai­mu töö­na tema ko­gu­du­se sees. Ju­ma­la rii­gi kuu­lu­tu­ses kõlab kut­se mee­le­pa­ran­du­se­le, aga sa­mas kõlab sel­les ka suu­re­pä­ra­ne sõnum pat­tu­de an­dek­sand­mi­se koh­ta. Kui Jee­sus oma jüngreid töö­le lä­ki­tas, lu­bas ta: ”Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le need on an­deks an­tud.”

Tekst: Ai­mo Hau­ta­mä­ki

Al­li­kas: Päi­vä­mies 1/2016

Tõlge: S. V.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017

2.6.2020

Jee­sus sa­noi: "Ei ku­kaan voi tul­la mi­nun luok­se­ni, el­lei Isä, joka mi­nut on lä­het­tä­nyt, vedä hän­tä. Sen, joka tu­lee, minä he­rä­tän vii­mei­se­nä päi­vä­nä." Joh. 6:44

Viikon kysymys