JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Meid kõiki äratatakse

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
2.4.2014 0.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:15
2020010123154620140402000000

Ko­rin­tos oli elav linn, kus elu oli pa­tu­ne. Is­sand il­mus Pau­lu­se­le une­nä­os ja är­gi­tas Ko­rin­to­ses kuu­lu­ta­ma jul­gelt Ju­ma­la sõna.

Li­havõt­tepü­ha epist­li­teks­ti pu­hul (1Kr 15: 12–22) võib esi­al­gu tek­ki­da kaks küsi­must. Esi­teks tun­dub võib-ol­la, et sel­les ei ole li­havõt­tepü­ha­de pi­du­lik­kust. Tei­seks tun­dub ehk ka, et Pau­lus põhjen­dab ülest­õus­mist kui­da­gi nõrgalt.

Kui uu­ri­da teks­ti lä­he­malt, on näha, et Pau­lus lä­he­neb as­ja­le aru­kalt. Teks­ti­ko­ha eel esi­ta­tud tõen­di­te abil ta üksnes ei kin­ni­ta ülest­õus­mist, vaid näi­tab ka sel­le suurt täht­sust krist­li­kus pääs­tep­laa­nis. Sel­le­ga si­ru­tab Ju­mal oma abis­ta­va käe mei­le, ini­mes­te­le.

Is­sand er­gu­tas kuu­lu­ta­ma

Pau­lus vii­bis oma tei­sel mis­jo­ni­rei­sil (um­bes 50–53 pKr) Ko­rin­to­ses pi­ke­malt kui teis­tes koh­ta­des. Ko­rin­tos oli elav sa­da­ma- ja äri­linn, kus elu oli pa­tu­ne. Seal il­mus Is­sand Pau­lu­se­le une­nä­os ning käs­kis jää­da lin­na ja kuu­lu­ta­da jul­gelt Ju­ma­la sõna.

Pau­lus vii­bis Ko­rin­to­ses pool­teist aas­tat (Ap 18: 2–3, 9–11). Sin­na tek­kis ko­gu­dus, mis pidi võit­le­ma pal­ju­de ras­kus­te­ga. Oma kir­ja­des ko­rint­las­te­le noo­mis Pau­lus muu hul­gas as­ja­o­lu, et ko­gu­dus oli ja­gu­ne­nud jut­lus­ta­ja­te jär­gi. Va­he­te­va­hel on Pau­lu­se kir­ja­de toon järsk, va­hel lee­be (näi­teks 1Kr 13). Kir­ja­des lei­dub ka põhimõt­te­list Ju­ma­la sõna se­le­tust.

Evan­gee­liu­mi rõõmusõ­num

Pau­lus rõhu­tab ko­rint­las­te­le kõige täht­sa­mat as­ja: „Kui ma teie juur­de tu­lin, ven­nad, ei tul­nud ma eri­ti üleva kõne või tar­ku­se­ga kuu­lu­ta­ma tei­le Ju­ma­la sa­la­dust. Sest ma ot­sus­ta­sin te­a­da teie kes­kel ai­nuük­si Jee­su­sest Kris­tu­sest – et teie usk ei oleks inim­li­kus tar­ku­ses, vaid Ju­ma­la väes.” (1Kr 2: 1–5)

Kir­ja 15. pe­atü­kis tu­le­tab Pau­lus ko­rint­las­te­le meel­de evan­gee­liu­mi, mida ta oli nei­le kuu­lu­ta­nud: „Mil­le te ka ole­te vas­tu võtnud, mil­les te ka sei­sa­te ja mil­le läbi te ka pää­se­te.”

Pau­lus rää­gib Kris­tu­sest, kes suri meie pat­tu­de pä­rast, kes ma­e­ti maha ja kel­le Ju­mal ära­tas kol­man­dal pä­e­val – nagu Piib­lis oli en­nus­ta­tud. Kris­tu­se ülest­õus­mist ei tões­ta­nud tühi haud, vaid see, et elav Jee­sus il­mus Peet­ru­se­le ja teis­te­le jüngri­te­le, ise­gi vii­e­sa­ja­me­he­li­se­le hul­ga­le. Pau­lu­sel oli ka en­dal ko­ge­mus koh­tu­mi­sest ülest­õus­nud Jee­su­se­ga.

Ko­rin­to­ses lei­dus ilm­selt te­ad­ma­tust ülest­õus­mi­se suh­tes, kuna Pau­lus pani imeks, miks mõned pi­da­sid sur­nust ülest­õus­mist ole­ma­tuks. Sel­li­ne ar­va­mus oli tek­ki­nud võib-ol­la juu­ti­dest sa­du­se­ri­delt, kes ei us­ku­nud ülest­õus­mis­se. See võis ol­la ka ini­mes­te oma vää­ra­ru­saam.

Loo­tus jääb

Jee­sus Ju­ma­la Po­ja­na või­tis sur­ma rii­gi. Tal oli ka jõud ära­ta­da sur­nud üles. Seda ko­ge­sid muu hul­gas Laat­sa­rus (Jh 11: 1–44) ja Nai­ni lin­nast ühe lese poeg (Lk 7: 11–17).

Surm on mei­le, ini­mes­te­le, tõe­li­ne ja igaüht puu­du­tav tee­ma. Ole­me osa­li­sed Aa­da­ma pä­ran­dist – sur­mast. Inim­lik mõis­tus ütleb, et kui sur­nu­ke­ha pan­nak­se kirs­tus hau­da, ei ole se­alt enam ta­ga­si-tu­le­kut. Usu vaa­te­punk­tist ei ole olu­kord aga nõnda loo­tu­se­tu.

Usk an­nab meie elu mai­se­le mõõtmele li­saks ka vaim­se. Patu pä­rast võib ini­me­ne ol­la vai­mu poo­lest sur­nud, kui­gi ta elab. Nii­su­gu­seid ini­me­si pi­das Jee­sus sil­mas, öel­des:

„Tões­ti, tões­ti, ma ütlen tei­le, tund tu­leb, ja see on­gi juba käes, mil sur­nud pe­a­vad kuu­la­ma Ju­ma­la Poja häält, ning kes seda kuu­le­vad, pe­a­vad ela­ma.” (Jh 5: 25). Nii­su­gu­ne sur­nuist ära­tav kuu­lu­tus kõlas Ko­rin­to­ses. See­sa­ma kuu­lu­tus kos­tab ka meie kes­kel Ju­ma­la rii­gi jut­lus­tes.

Kris­tu­se ülest­õus­mi­ne on näi­de Ju­ma­la jõust. Il­ma sel­le­ta ei oleks meil ühen­dust Ju­ma­la­ga. Ülest­õus­nud Jee­sus il­mus oma jüngri­te­le, va­las nei­le Püha Vai­mu ning an­dis pat­tu­de an­dek­sand­mi­se vo­li­tu­se.

Pau­lu­se õpe­tus on kok­ku võe­tud teks­ti lõpu-sal­mi­des: „Ent surm on tul­nud ini­me­se kau­du, siis tu­leb ka sur­nu­te ülest­õus­mi­ne ini­me­se kau­du; sest nõnda nagu kõik ini­me­sed su­re­vad Aa­da­mas, nõnda te­hak­se ka kõik ela­vaks Kris­tu­ses.”

Ülest­õus­mi­ne ei ole mit­te kel­le­le­gi vaba va­lik. „Sest tu­leb tund, mil kõik, kes on hau­da­des, kuu­le­vad tema häält ning tu­le­vad väl­ja: need, kes on tei­nud head, elu ülest­õus­mi­seks, aga need, kes on tei­nud hal­ba, huk­kam­õist­mi­se ülest­õus­mi­seks.” (Jh 5: 28–29.) Usu läbi ja Ju­ma­la ar­must ole­me osa­li­sed elu ülest­õus­mi­sest.

Tekst: Mik­ko Ul­jas

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 3/2013

Tõlge: A. S.

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: 1Kr 15: 12–22

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014

5.10.2024

Jumala on vahvistava teitä loppuun saakka, niin ettei teissä ole moitteen sijaa Herramme Jeesuksen Kristuksen tulemisen päivänä. 1. Kor. 1:8

Viikon kysymys