Pais­tab, et sõna patt pii­bel­lik mõte on muu­tu­nud ka­het­sus­väär­selt pal­ju­de ini­mes­te ja­oks eba­sel­geks. Pa­tust rää­ki­mist väl­di­tak­se, võib-ol­la ise­gi vai­mu­li­kus vest­lu­ses. Tih­ti tun­dub, et oleks ker­gem rää­ki­da ai­nult Ju­ma­la ar­must, ar­mas­tu­sest ja he­aks­kiit­mi­sest, sest sel­li­ne jutt ta­va­li­selt ei pa­han­da ke­da­gi.

Patt on siis­ki üks krist­li­ku usu põhim­õis­teist. Kui saa­me aru sel­le mõis­te tä­hen­du­sest, suu­da­me näha Ju­ma­la ar­mu ja an­dek­sand­mi­se suu­rust. Kui ini­me­ne ei tun­ne oma pa­tu­sust, ei os­ka ta igat­se­da Jee­su­se et­te­val­mis­ta­tud pat­tu­de an­dek­sand­mi­se jä­re­le. Sel ju­hul ta jääb patu or­jaks.

Ükski ini­me­ne ei suu­da ela­da nii, et ta ei teeks pat­tu mõtete, sõnade ja te­gu­de­ga. Apos­tel Pau­lu­se jär­gi: ”Nad kõik on kal­du­nud kõrvale, ühes­koos kõlbma­tuks muu­tu­nud, ei ole, kes teeb head, ei üht­ain­sat­ki.” (Rm 3: 12)

Ju­mal loob ini­me­se süda­mes­se igat­su­se iga­ve­se elu jä­re­le ja an­nab tal­le usu an­ni. Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel on iga ini­me­ne siis­ki pä­ris­pa­tu tõttu ri­ku­tud. Patt mõju­tab ala­ti meie mõtteid ja te­gu­sid.

Piib­li jär­gi on patu palk surm (Rm 6: 23). Usu kau­du ja Jee­su­se teo läbi on ini­me­sel või­ma­lus saa­da kin­gi­tu­seks kõi­ki­de pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne ja iga­ve­ne elu. Et püsida kaits­tult usk­li­ku­na, va­jab igaüks ala­tes lap­sepõl­vest Ju­ma­la sõna ko­hast hoo­lit­se­mist.

Ju­ma­la se­a­dus näi­tab ebaus­ku sat­tu­nu­le, et ta ei ole suut­nud täi­ta Ju­ma­la ta­het. Ta on tei­nud pat­tu ja va­jab pat­tu­de an­deks­and­mist. Ju­ma­la ko­gu­du­sest kuu­lu­ta­tud ar­mu­kuu­lu­tu­se us­ku­mi­ne va­bas­tab ini­me­se ebau­su ja sur­ma võimu alt ning ühen­dab ela­vaks liik­meks Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga.

Usu­pu­has­ta­ja Mar­tin Lut­her kir­jel­dab „Suu­res ka­te­kis­mu­ses“, et Ju­ma­la ko­gu­dus on nagu ema, kes Ju­ma­la sõnaga sünni­tab iga krist­la­se ja kan­nab teda. Usk­lik va­jab evan­gee­liu­mi hoid­mist Ju­ma­la ko­gu­du­ses. Süda­mest usk­lik ini­me­ne pää­seb ja on juba siin maa­il­mas osa­li­ne iga­ve­sest elust (Jh 6: 47).

Tekst: Pek­ka Ait­ta­kum­pu

Tõlge: S.K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 15.11.2017