Ini­me­ne on oma elus nagu rän­dur. Usk­li­ku­na on tema siht­ko­haks ta­e­va­ne kodu. Ai­nult usk teeb või­ma­li­kuks sel­le­le si­hi­le jõuda.

Igaüks meist on pat­tu lan­ge­nud ja nii tee­ni­nud en­da­le iga­ve­se sur­ma. Kui Ju­mal ei ar­mas­taks inim­kon­da, ei oleks meil pää­su ta­e­va­ses­se ko­dus­se. Ini­me­se töö­dest ei pii­sa, need ei kõlba pat­tu­de le­pi­tu­seks. Sel­leks kõlbab ai­nult Jee­su­se le­pi­tus­töö.

Meie elu kõige kal­li­mast as­jast, usust, ei tasu loo­bu­da. Seda ta­sub hoi­da. Ju­ma­la sõna in­nus­tab: ”et sa – – võit­lek­sid head võit­lust, säi­li­ta­des us­ku ja pu­hast süda­me­tun­nis­tust, mil­le mõned on ene­sest ära tõu­ga­nud, ja nen­de usu­la­ev on läi­nud põhja. (1Tm 1: 18–19.)

Pihi and

Evan­gee­lium hoi­ab rän­du­rit. Sel­les lu­ba­tak­se tal­le pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne: saad us­ku­da kõik oma pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja vere läbi. Kui seda rõõmusõ­nu­mit usu­me, on kõik pa­tud kus­tu­ta­tud – mit­te ai­nult min­gi osa pat­tu­dest, vaid kõik.

Meie süda­me­tun­nis­tust võib siis­ki jää­da pii­na­ma mõni üksik tegu. Te­a­me ja tun­ne­me, et ole­me te­gut­se­nud Ju­ma­la tah­te vas­ta­selt. Ole­me pat­tu tei­nud, ja see rõhub nagu koo­rem meie süda­me­tun­nis­tust.

Ju­ma­la rii­gis ole­me siis­ki hea hoo­lit­su­se all. Koor­mat ei ole vaja kan­da. Meie ka­su­tus­se on an­tud pihi and. Saa­me rää­ki­da meelt rõhu­vast as­jast tei­se­le usk­li­ku­le, ta­e­va­tee käi­ja­le, keda pe­a­me usal­dus­väär­seks. Ta on pi­hii­sa, kes kuu­lu­tab pa­tust pää­se­mi­se ar­mu­kuu­lu­tust. Sel­les kuu­lu­tu­ses on küsi­mus Ju­ma­la an­dek­sand­mi­sest. Kui seda usu­me, kaob koo­rem süda­me­tun­nis­tu­selt.

Ka see, kui me ole­me haa­va­nud oma li­gi­mest, koor­mab meie süda­me­tun­nis­tust. Süda­mes olev Püha Vaim an­nab nõu min­na oma li­gi­me­se juur­de. Püha Vaim ma­nit­seb juh­tu­nut an­deks pa­lu­ma.

Pi­hii­sal ei ole luba pi­hil kuul­dud as­ju mit­te kel­le­le­gi eda­si rää­ki­da. Pi­hii­sa usal­dus­väär­sus tä­hen­dab just seda, et ta hoi­ab pi­hi­sa­la­dust.

Kui usk­lik on tei­nud ühis­kon­na se­a­du­se vas­ta­se teo, ku­ri­teo, an­nab Püha Vaim nõu lu­nas­ta­da se­a­du­se­rik­ku­mist ka mai­se se­a­du­se ees.

Ai­nult ar­must

Kui rää­gi­me usu hoid­mi­sest, mõtleme seda, et Ju­mal hoi­ab oma lap­si oma rii­gis. Meilt küsi­tak­se, kas me ta­ha­me ol­la kuu­le­kad Ju­ma­la sõnale. Meilt küsi­tak­se, kas me ta­ha­me us­ku­da. Meid teeb õndsaks ai­nult Jee­su­se le­pi­tus­töö, mit­te pih­ti­mus.

Inim­kon­na­le val­mis­ta­tud pääs­te saa­dak­se ai­nult ar­must. Ta­e­va­tee käi­jal ei ole vaja kan­da koor­maid oma rän­na­kul, vaid Jee­su­se veri pe­seb maha meie pa­tud. Kir­jas room­las­te­le rää­gi­tak­se, et Ju­ma­la riik on ”õi­gus ja rahu ja rõõm Pühas Vai­mus” (Rm 14: 17).

Tekst: Veik­ko Si­vu­la

Tõlge: S.K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 15.11.2017