Martin Luther kirjutab kolmesuguse pihi kohta. Piht, kus pattude tunnistamine on suunatud Jumalale, on usu piht ehk südame piht. Erapiht toimub usaldusväärse pihiisa või -ema kohalolekul. Armastuse pihis tunnistatakse eksimust sellele, kelle vastu on eksitud.
Erapihis võidakse rääkida pattudest, millesse on satutud ja mis vaevavad südametunnistust. Uskliku pihiisa kuulutatud andeksandmise järel võib pihtija olla veendunud selles, et ”Jumal ise päästab tema pattudest ja kuulutab ta vabaks.” (Katekismus)
Meeleparandus ja pihtimine on erinevad asjad. Inimene saab Jumala lapseks, kui usklik inimene kuulutab talle pattude andeksandmise evangeeliumi. Pihtimine taas liitub Jumala lapse usuvõitluse juurde. Pihtimist kasutatakse, et püsida Jumala lastena.
Pihtimine põhineb Piiblil
Piht on kunagi kahtluse alla seatud selle alusel, et sellest Piiblis ei räägita. Tõsi on, et Piiblis ei esine sõna pihtimine. Siiski esinevad Piiblis pihi osad: pattude ülestunnistamine ja andeksandmine.
Kiri heebrealastele innustab: ”Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid.” (Hb 12: 1) Jaakobuse kirjas antakse nõu: ”Tunnistage siis üksteisele patud üles.” Samasugune on Johannese meeldetuletus: ”Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (Jh 1: 9)
Ka pattude andeksandmine põhineb Piiblil. Kristus on andnud oma kogudusele ja selle liikmetele niinimetatud võtmete võimu ehk volituse patte andeks anda ja ka kinnitada pattude andeksandmine.
”Jeesus ütles neile taas: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid”. Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: ”Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Jh 20: 21–23.)
Jeesus ühendab Püha Vaimu võtmete võimuga. See tähendab seda, et ainult pattude andeksandmisel, mille on kuulutanud Püha vaimu omandav inimene, on Jumala ees patte andeksandev mõju. Üldise õpetajaks olemise ehk Püha Vaimu pastoriks olemise alusel saab iga usklik tegutseda pihiisana või -emana.
Pihi juures on oluline pattude andeksandmine. Mitte keegi ei suuda täielikult patte üles tunnistada, nii et suudaks kõik patud ära rääkida. See-eest on Jumala andeksandmine täielik. Seda saab uskuda ilma tingimuste ja nõudmisteta.
Jumal ei mäleta andeksantud patte (Jr 31: 34). Seetõttu võidakse mõelda, et pihtimisel andestatud asjast asjast ei tohi rääkida pärast pihtimist. Andeksandmine ei kõrvalda siiski ajalikku vastutust. Ka Paulus tahtis säilitada puhta südametunnistuse nii Jumala kui ka inimeste ees. (Ap 24: 16).
Mida peaks arvama avalikust pihtimisest?
Avalik pihtimine tähendab oma pattude avalikku ülestunnistamist koguduse ees. Varases kirikus teise sajandi alguses kasutati avalikku pihtimist suurte kuritegude, näiteks mõrvade puhul.
Kui räägitakse avalikust pihtimisest, tuleb eraldada salajaste pattude ülestunnistamine avalike pattude avalikust ülestunnistamisest. Piiblis ei leidu märget selle kohta, et kristlane peaks rääkima oma salajastest pattudest ava- likult keset kogudust. Nende jaoks on salajane pihtimine, ja pihiisa on kohustatud säilitama pihisaladust. Piibel ei vaiki avalikest pattudest, vaid selles räägitakse näiteks Taaveti abielurikkumisest ja mõrvast (2Sm: 11). Avalikult teadaoleva patu saab ka salajases pihtimises andeks. Patukahetseja enda otsustada jääb, kas ta parandab meelt ka avalikult.
Pihtimine on and, mis toob õnnistust Jumala lapse ellu. Pihtimises ei saa me vagamaks, sest usu kaudu oleme juba vagad tänu Kristuse täielikule teenele. Selle teene osaduses puhastab Jeesuse lepinguveri meid pidevalt kõigist pattudest.
Tekst: Ari Pelkonen
Tõlge: Helena Sulkala
Allikas: Siunaus, Ajankohtaista 2013
Julkaistu vironkielisessä kieliliitteessä 6.5.2015.
Blogit
Lukijan kuva
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys