JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Pöör­du­ge ja ela­ge

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
10.5.2017 8.49

Juttua muokattu:

1.1. 11:14
2020010111140620170510084900

Patt on halb asi. See ri­kub ära ar­mas­tu­se. See la­hu­tab ini­me­se Ju­ma­last ja li­gi­me­sest. He­se­kiel kir­ju­tab: ”Kui õige pöör­dub oma õi­gu­sest ja teeb üle­ko­hut ning nen­de pä­rast su­reb, siis ta su­reb oma üle­koh­tu pä­rast, mida ta on tei­nud.” (Hs 18:26.)

Kui­gi proh­vet kir­ju­tab nõnda, ei taha Ju­mal siis­ki pa­tu­se­le kät­te maks­ta. Ta ta­hab ek­si­nu ta­ga­si tuua oma ühen­dus­se. Is­san­dal on pääs­tep­laan teh­tud. Ta ai­tab.

Kas Ju­mal teeb va­les­ti?

Proh­vet He­se­kiel on näi­nud Iis­ra­e­li rah­va usk­ma­tust. Piib­li 18. pe­atü­kis kir­jel­dab ta iis­ra­el­las­te pat­te. Iis­ra­el­la­sed olid õige ju­ma­la­tee­nis­tu­se­ga kok­ku se­ga­nud ümbrit­se­va­te rah­vas­te vai­mu­lik­ke ta­li­tu­si. See viis eba­ju­ma­la­te tee­ni­mis­se, kus osa puh­tast süda­mest an­tud ohv­ri­test oli sat­tu­nud va­le­des­se kä­tes­se. Ah­ned lii­a­ka­su võtjad olid tüli­ta­nud võlglasi ja truu­du­se­tus abie­lus oli põhjus­ta­nud häda.

He­se­kiel ütleb: ”Mis teil on mõttes, kui lau­su­te seda kõne­kään­du Iis­ra­e­li maa koh­ta, öel­des: – Isad sõid too­reid vii­na­mar­ju, aga las­te ham­bad on hel­lad?” (Hs 18:2.) See lau­se kir­jel­dab hal­va teo üle su­gupõl­ve­de ula­tu­vat mõju.

Ju­mal vi­has­tas oma rah­va pe­a­le. Sel­le tõttu en­nus­tas He­se­kiel ka­ris­tust, kus Ju­mal seab oma rah­va koh­tuot­su­se al­la: ”Vaa­ta, kõik hin­ged on minu pä­ralt: nagu isa hing, nõnda poja hing - need on minu. Hing, kes teeb pat­tu, peab su­re­ma!” (Hs 18:4.) Kas Ju­mal teeb va­les­ti, kui ta hoi­a­tab tu­le­va koh­tuot­su­se eest?

Üksi­ki­si­ku või kol­lek­tii­vi patt?

Vana tes­ta­ment kir­ju­tab tih­ti Iis­ra­e­list, Ju­ma­la rah­vast kui isi­kust, kel­lelt Ju­mal nõuab tä­ei­lik­ku truu­dust. Et Ju­mal nõu­dis truu­dust ter­velt rah­valt, ar­va­ti ka üksi­ki­si­ku ek­si­mu­sed rah­va ve­aks. Kui Ju­ma­la rah­vas lu­bas ek­si­nuid en­da kes­ke­le, oli ter­ve rah­vas nen­de ek­si­mus­tes osa­li­seks. He­se­kiel hoi­a­tab Ju­ma­la taht­mi­se hülga­mi­se ja sel­le­le järg­ne­va­te oh­tu­de eest.

Oma vea tun­nis­ta­mi­se ras­kus

En­da või kol­lek­tii­vi vea tun­nis­ta­mi­ne on ras­ke. Pal­ju kor­di võime mõel­da, et mi­nus või meis pole ühtki viga.

Mul tu­leb meel­de ühe saa­res­ti­kus ela­va pere lugu, kus mere lai­ned tõid ran­da hin­na­li­se leiu. Se­a­du­se jär­gi oleks sel­lest tul­nud amet­ni­ke­le te­a­ta­da ja li­saks veel sel­le pe­alt tol­li maks­ta. Pe­re­kon­nas oli tu­li­ne vaid­lus. Lõpuks jõud­sid pe­re­kon­na­liik­med üksmee­le­le ja ot­sus­ta­sid toi­mi­da se­a­du­se jär­gi.

Pä­rast seda ot­sust te­kis uus prob­leem, sest pere tah­tis maks­ta tol­li või­ma­li­kult ava­li­kult. Ne­mad taht­sid oma ees­ku­ju­lik­kust kõi­gi­le näi­da­ta. Vä­he­kind­lus­ta­tud pere saab üle var­gu­se ah­vat­lu­sest, sa­tub aga sa­mas vai­mu ülbuse pat­tu küüsi.

Igaüks saab ja­ga­da ko­ge­mu­si ini­mes­te oma­va­he­li­sest kon­ku­ree­ri­mi­sest, ah­nu­sest, ka­te­du­sest ning uh­ku­sest. Ka oma va­ga­du­se eks­po­nee­ri­mi­ne on ka­het­sus­väär­selt üldine, aga oma vea tun­nis­ta­mi­ne on ää­ri­mi­selt ras­ke, ise­gi või­ma­tu. Tüli­o­lu­kor­ras on viga ta­va­li­selt tei­ses.

He­se­kie­li raa­ma­tu koht ära­tab vaat­le­ma oma elu Ju­ma­la sõna peeg­list. Ju­ma­la sõnaga se­o­tud süda­me­tun­nis­tus pal­jas­tab sel­le, mida ini­me­ne ise ei mär­ka või mida ta ta­haks var­ja­ta või ala­hin­na­ta.

Mina an­nan tei­le uue südame

Ju­mal võib te­ki­ta­da taht­mi­se pöör­du­da ja an­nab jõudu meelt pa­ran­da­da. Ju­mal ei taha sur­ma ega ka­ris­tust ise­gi ras­kes­se pat­tu lan­ge­nu­le, kui­gi inim­li­ku õig­lus­tun­de jär­gi võiks koh­tuot­sus ol­la õige. Is­san­dal on pääs­tep­laan teh­tud: ”Pöör­du­ge, tul­ge ta­ga­si.” Südame ee­mal­du­mi­se Ju­ma­last, vana elu ja kogu patu võib mee­le­pa­ran­du­ses mi­ne­ma vi­sa­ta. Pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne Jee­su­se nime ja vere läbi loob uut elu; see an­nab süda­mes­se uue vai­mu.

Ini­me­ne ei ole või­me­li­ne te­ge­ma en­da­le uut vai­mu või südant. Ju­mal võib läbi viia pu­has­tu­se: ”Ja ma an­nan tei­le uue südame ja pa­nen teie sis­se uue vai­mu. Ma kõrval­dan teie ihust ki­vi­se südame ja an­nan tei­le li­ha­se südame.” (Hs 36:26.)

He­se­kie­li Ju­ma­lal on ka­du­nud poja isa oma­dus: ta an­nab ar­mu. Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium ai­tab meelt pa­ran­da­ma ja pöör­du­ma. See kin­gib lap­se­lik­ku­se vai­mu.

Tekst: Juho Kop­pe­roi­nen

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2016

Tõlge: E. H-K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017

16.5.2021

Jee­sus ru­koi­li ja sa­noi: "Sen kirk­kau­den, jon­ka sinä olet an­ta­nut mi­nul­le, olen minä an­ta­nut heil­le, jot­ta he oli­si­vat yh­tä, niin kuin me olem­me yh­tä." Joh. 17:22

Viikon kysymys

Ilmoitukset

Toi­sen­lai­ses­sa va­los­sa

Mi­ka­e­lan per­hees­sä ei pal­jon pu­hu­ta asi­ois­ta. Teh­dään töi­tä, käy­dään kou­lua. Mut­ta jos­sain pin­nan al­la on sa­lai­suus, joka saa äi­din hy­räi­le­mään su­ru­mie­li­ses­ti ja Mi­ka­e­lan sil­mäi­le­mään tar­kem­min muu­ta­mia nuo­ria kou­lun käy­tä­vil­lä ja ruo­ka­las­sa.

Se­läs­sä au­rin­gon kat­se

An­ni­ka Koi­vu­kan­kaan ru­nois­sa heit­täy­dy­tään nuo­ren elä­män aal­lok­koon, sen iloi­hin ja ki­pui­hin, ko­et­te­le­muk­siin ja ar­jen su­loi­seen tur­vaan – kun on us­ko, jo­hon no­ja­ta ja rin­nal­la saat­ta­jia. Sy­viä tun­to­ja ke­ven­tää rai­kas huu­mo­ri: ”Kun­pa voi­sin aset­tua het­kek­si koi­ran turk­kiin. / Tun­tea sen läm­mön / kar­ku­mat­ko­jen tuok­sun / ja myl­lä­tyn kuk­ka­pen­kin ilon. Pai­jaa­via sor­mia riit­täi­si.”

Ome­na­pos­ki ja Nal­le Kar­hu­nen

Kah­dek­san­vuo­ti­as Nal­le Kar­hu­nen on kuu­si­vuo­ti­aan Nu­pun eli Ome­na­pos­ken vii­sas, kilt­ti ja hel­lä iso­ve­li. Jos­kus Nal­le käyt­täy­tyy kuin tal­viu­nil­taan he­rä­tet­ty hur­ja ja äk­ki­pi­kai­nen kar­hu. Sil­loin Nu­pun on pa­ras­ta läh­teä ulos tai lait­taa oman huo­neen ovi vi­sus­ti kiin­ni.

Ta­kai­sin Isän ko­tiin

Kir­joit­ta­jat eri puo­lil­ta maa­il­maa ker­to­vat sii­tä, kuin­ka Ju­ma­la on joh­dat­ta­nut hei­dät val­ta­kun­taan­sa. Ker­to­muk­sia yh­dis­tää ko­ke­mus ko­tiin­pa­luus­ta, Raa­ma­tun mu­kai­sen us­kon löy­ty­mi­ses­tä ja us­ko­vais­ten vä­li­ses­tä rak­kau­des­ta.

Ke­tun­po­jat ja Ja­gu­ar-mies