JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Rääkige seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
11.5.2015 16.28

Juttua muokattu:

1.1. 23:53
2020010123532920150511162800

Üks efes­las­te­le mõel­dud kir­ja kesk­se­maid tee­ma­sid on usk­li­ke osa­du­se ja ühtsuse hoid­mi­ne ning sel­leks pa­kub ni­me­ta­tud teks­til­õik hul­ga prak­ti­li­si nõu­an­deid. Kõige suu­rem osa Pau­lu­se õhu­tus­test on sel­ged: rää­ki­ge tõtt, är­ge tülit­se­ge, är­ge rää­ki­ge so­bi­ma­tult, ki­be­dus ja raev ja viha ja kisa ja te­o­ta­mi­ne jää­gu teist kau­ge­le.

Ka Jee­sus vi­has­tus

„Kui vi­has­tu­te, siis är­ge teh­ke pat­tu.” (Ef 4:26) See salm võib tun­du­da pä­ris vas­tuo­lu­li­se­na. Pau­lus õhu­tab väl­jen­da­ma ka vi­has­tu­mi­se tun­net, sest al­les siis on või­ma­lik ha­ka­ta sel­le tun­de te­ki­ta­ja koh­ta üle­se­hi­ta­valt vest­le­ma. Vi­has­tu­mi­se tun­ne ei ol­nud tund­ma­tu ka Kris­tu­se­le. Piib­lis rää­gi­tak­se, kui­das Kris­tus tun­dis viha, kui ta ajas ra­ha­va­he­ta­jad temp­list väl­ja või kui ta vest­les va­ri­se­ri­de­ga sel­lest, kas hin­ga­mis­pä­e­val to­hib head teha või mit­te (Mk 3:1–5).

Mis on ar­mas­tu­se vas­tand? Tih­ti ütel­dak­se, et ar­mas­tu­se vas­tand pole mit­te vih­ka­mi­ne, vaid ükskõik­sus. Ini­me­se ükskõik­su­se ja ar­mas­tu­se­tu­se va­he­le võiks kind­las­ti tõmmata võrdus­mär­gi. Nii­su­gu­sest Ju­ma­la tah­te vas­ta­sest ar­mas­tu­se­tu­sest on meil näi­de juba Piib­li esi­mes­tel le­hekül­ge­del, kus Kain vas­tas Ju­ma­la esi­ta­tud küsi­mu­se­le „Kus on su vend Aa­bel?” nii: „Ei mina tea. Kas ma olen oma ven­na hoid­ja?”. Eri­ne­valt ükskõik­su­sest rää­gib vi­has­tu­mi­ne sel­lest, et tei­ne ini­me­ne on minu ja­oks täh­tis. Vi­has­tu­mi­se taga on mi­da­gi, mis oma­va­he­list su­het häi­rib ja va­jab sel­gi­ta­mist.

Ki­be­dus ri­kub ar­mas­tust

Prob­le­maa­ti­li­seks teeb vi­has­tu­mi­se see, et ri­ku­tud inim­loo­mus tu­leb meis tih­ti esi­le ja näi­ta­me oma vi­has­tu­mist, sol­va­tes li­gi­mest hal­ba­de sõnade ja te­gu­de ning te­ge­ma­ta­jät­mis­te­ga. Inim­lik re­akt­si­oon sel­lel pu­hul oleks ta­su­da kur­ja kur­ja­ga ja ki­bes­tu­da. Pau­lu­se efes­las­te­le an­tud õhu­tus la­hen­da­da tülid en­ne päi­ke­se loo­ju­mist on ala­ti ak­tu­aal­ne ja täh­tis õpe­tus. Kui me sel­le ko­ha­selt ela­me, ei an­na me Ku­ra­di­le või­ma­lust (Ef 4:27) rik­ku­da ja hä­vi­ta­da oma süda­mest Kris­tu­se ar­mas­tust.

„Ühtegi nur­ja­tut sõna är­gu tul­gu teie suust, vaid rää­ki­ge ai­nult seda, mis on hea teis­te üle­se­hi­ta­mi­seks, et kuul­jad saak­sid ar­mu.” (Ef 4:29) Ori­gi­naal­teks­ti põhjal võiks „nur­ja­tu sõna” tä­hen­da­da ka mäda sõna või nii­su­gust sõna, mis mä­da­nik­ku le­vi­tab. See tä­hen­dab li­saks ka­hemõt­te­li­sus­te­le ka hal­vas­ti rää­ki­mist, pa­ha­taht­lik­ku kee­le­pek­su ning nii­su­gust kõnet, mis ri­kub ar­mas­tust. See­vas­tu pe­ak­si­me rää­ki­ma seda, mis on üldi­seks he­aks ja rõõmuks ning meie li­gi­me­se üle­se­hi­ta­mi­seks.

Pau­lu­se nõu­an­ne ko­los­las­te­le oli: „Teie kõne ol­gu ala­ti ar­mu sees, soo­la­ga mait­ses­ta­tud…” (Kl 4:6) Sool pi­dur­dab toi­du mä­da­ne­mist. Ju­ma­la lap­se­le tä­hen­dab see võrdkuju ka seda, et me pe­ak­si­me ole­ma kui lah­ti­ne Kris­tu­se kiri, tuu­es oma elu, sõnade ja te­gu­de­ga esi­le Ju­ma­la rii­gi sis­se kut­su­vat Kris­tu­se ar­mas­tust.

„An­des­ta­ge ükstei­se­le”

Kuu­le­kus Ju­ma­la sõnale ta­gab, et me – Pau­lu­se hoi­a­tu­se ko­ha­selt − ei kur­vas­ta Ju­ma­la Püha Vai­mu, kes on kin­ni­ta­nud meid oma pit­se­ri­ga lu­nas­tus­pä­e­va­ni. Ju­ma­la laps on saa­nud Püha Vai­mu kin­gi­tu­se­na oma südame ela­ni­kuks. See kin­gi­tus on ää­re­tult väär­tus­lik ja seda me pe­a­me igal kom­bel kaits­ma, sest sel­le kau­du võime saa­da iga­ve­se elu.

Meie tekst lõpeb õpe­tu­se­ga, mis on hea mä­les­tus­salm meist igaü­he pä­e­va: „Ol­ge ükstei­se vas­tu lah­ked, ha­las­ta­jad, an­des­ta­ge ükstei­se­le, nii nagu ka Ju­mal on tei­le an­des­ta­nud Kris­tu­ses.” (Ef 4:32) Efe­so­se ko­gu­dust õhu­ta­ti hoo­lit­se­ma ühtsuse ja oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se eest. Sel­les üle­san­des on olu­li­seks ele­men­diks an­des­tu­se evan­gee­lium.

Kui­gi Ju­ma­la sõna õhu­tab hoid­ma kõrvale kur­jast ja pi­da­ma sil­mas oma li­gi­me­se kasu, ei suu­da me ka kõige pa­re­ma taht­mi­se­ga Ju­ma­la ta­het jär­gi­da. Sel­le tõttu va­jab Ju­ma­la laps pal­ju an­des­tust, jõudu pa­lu­da ja us­ku­da an­dek­sand­mi­ses­se. Ini­me­ne, kes on saa­nud an­deks pal­ju, ar­mas­tab pal­ju.

Tekst: P. M.

Tõlge: Sirk­ka Vuo­ri­sa­lo

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2014

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Ef 4:25–32

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.

25.2.2024

Jeesus sanoi Simonille: ”Tämä nainen sai paljot syntinsä anteeksi, sen vuoksi hän rakasti paljon. Mutta joka saa anteeksi vähän, se myös rakastaa vähän.” Luuk. 7:47

Viikon kysymys