Ris­ti­mi­ne on üks meie ki­ri­ku püha­dest sak­ra­men­ti­dest. See te­hak­se Kris­tu­se käsu ko­ha­selt: ”Ris­ti­ge neid Isa, Poja ja Püha Vai­mu ni­mes­se.” Käsk ris­ti­da on osa Jee­su­se an­tud mis­jo­ni­kä­sust: ”Teh­ke minu jüngri­teks kõik rah­vad.” Sel­les­se kuu­lub õpe­tus­käsk: ”Õpe­ta­ge neid pi­da­ma kõike, mida mina olen teil käs­ki­nud.” (Mt 28:18–20.) Jee­su­se jüngriks teh­tud ini­me­ne tu­leb ris­ti­da ja tun­nis­ta­da kol­main­sa Ju­ma­la omaks. Teda tu­leb ka õpe­ta­da õpe­tus­kä­su ko­ha­selt.

Lap­se ja täis­kas­va­nu ris­ti­mi­ne

Uus Tes­ta­ment rää­gib mei­le ris­ti­mis­ta­li­tus­test, kus ris­ti­ti kogu pere. Nii­su­gu­sed on muu­hul­gas lood Lüüdia ja tema pe­re­kon­na ris­ti­mi­sest (Ap 16:14–15) ja Fi­li­pi van­gi­val­vu­ri ja kogu tema pere ris­ti­mi­sest (Ap 16:30–34). Pere hul­ka ar­va­ti isa, ema, lap­sed, ko­dus ela­vad su­gu­la­sed ja tee­ni­jas­kond. On täh­te­le­pa­nu­väär­ne, et juba algk­rist­las­te ajal ris­ti­ti väga väik­seid lap­si. Ki­ri­kui­sa Ori­ge­nes ütles oma ajal (KO 1948, 60): ”Ki­rik on saa­nud apost­li­telt kom­be ris­ti­da lap­si.”

Lap­se usk

Meie Loo­ja õnnis­tus an­nab mei­le lap­si. Nad on Piib­li jär­gi ”Is­san­da an­nid”. Juba Vana Tes­ta­men­di usk­li­kud leid­sid, et laps on juba ema üsas õnnis­tu­se all (Ps 22:10–11). Laps saab ar­mu läbi usu an­ni ja on pääs­te­tud Kris­tu­se le­pi­tus­töö läbi. Piib­li il­mu­tus on, et ”ini­me­ne mõis­te­tak­se õi­geks usu läbi, Se­a­du­se te­gu­dest sõltu­ma­ta” (Rm 3:28). Ka laps ei saa va­gaks il­ma usu­ta. Kui laps või täis­kas­va­nu usub, loeb Ju­mal sel­le tema va­ga­du­seks. Rist­se­tel võime imet­le­da lap­se us­ku, mil­le Jee­sus mei­le ees­ku­juks tõstis.

Mida on lap­sel nii­su­gust, et ta saab Ju­ma­la rii­ki? Ju­ma­la sõna jär­gi ei ole te­mas ene­ses mi­da­gi head. Te­mas on pä­ris­pa­tu mõjud. Nii­siis ei või me se­le­ta­da lap­se kõlblik­kust tema inim­li­ke oma­dus­te­ga. Pii­bel ei an­na siis­ki luba mõtel­da, et laps oleks en­ne ris­ti­mist vai­mu­li­kus mõttes sur­nud. Kui oleks nii­moo­di, ei oleks Jee­sus se­ad­nud last usu ees­ku­juks. Laps on kõlbu­lik Ju­ma­la ees va­gaks te­ge­va usu tõttu. Piib­li jär­gi – ka lu­ter­li­ku tun­nis­tu­se ko­ha­selt – on usk Püha Vai­mu mõju­ta­tud. Igaüks, kel­lel on Kris­tu­se Vaim, on tema oma ehk usk­lik.

Laps on usu ees­ku­ju juba sündi­des: ta on kaa­so­sa­li­ne Va­bas­ta­ja ar­mus. Tema pa­tud on le­pi­ta­tud Kol­ga­tal.

Ris­ti­mi­ne on liit

Ris­ti­mist kut­su­tak­se ar­mu­lii­duks ja hea süda­me­tun­nis­tu­se lii­duks. Ris­ti­mi­ne õpe­tab ja tu­le­tab Ju­ma­la las­te­le meel­de, et nad on ühen­da­tud sur­mas­se koos Kris­tu­se­ga ja et nad tõu­se­vad sur­nuist nagu Tema. Ris­ti­tu elu on rän­da­mi­ne uu­es Ju­ma­la­le pühen­da­tud elus (Rm 6:4–5 ). Ju­ma­la lap­sed võit­le­vad usu läbi ris­ti­mi­se ar­mu­lii­dus. Rist­se­tel nä­e­me sel­le lii­du sõlmi­mist, kui Ju­ma­la sõna ja vesi ühi­ne­vad. Liit on Ju­ma­la poolt kin­del. Ta ta­hab ise oma ha­las­tu­se läbi meid hoi­da ja ar­mas­ta­da. Ris­ti­mi­ne er­gu­tab meid koor­mat ja pa­tut ära pa­ne­ma ja pe­se­ma oma si­se­mist elu vee­ga, evan­gee­liu­mi­ga. Rist­se­tel pa­lu­vad va­ne­mad, ris­ti­va­ne­mad, va­na­va­ne­mad ja lä­he­da­sed, et ris­ti­tav saaks ol­la kaits­tud ris­ti­mi­se lii­dus ja jõu­aks kord ta­e­vas­se.

Ris­ti­mi­se ko­hus­tus

Kuna ris­ti­mi­ne on hea süda­me­tun­nis­tu­se liit, õpe­tab see meid säi­li­ta­ma us­ku ja head süda­me­tun­nis­tust. Võit­le­mi­ne hea süda­me­tun­nis­tu­se abil tä­hen­dab ala­ti võit­lust patu vas­tu ja mee­le­pa­ran­da­mist pa­tust. Lut­her kir­ju­tab jär­gi­des Kir­ja room­las­te­le, sel­le kuu­en­da pe­atü­ki sal­me: ”Mida tä­hen­dab siis nii­su­gu­ne vee­ga ris­ti­mi­ne? See tä­hen­dab, et vana Aa­dam meis peab iga­pä­e­va­se pa­tu­ka­het­su­se ja mee­le­pa­ran­du­se läbi upu­ta­ta­ma ja su­re­ma koos kõigi pat­tu­de ja kur­ja­de hi­mu­de­ga, ja iga päev peab jäl­le väl­ju­ma ja tõus­ma uus ini­me­ne, kes elaks õi­gu­ses ja puh­tu­ses iga­ves­ti Ju­ma­la ees.” (KO 1948, 59)

Ris­ti­tu­na Ju­ma­la ko­gu­du­se hoi­us

Ju­ma­la ko­gu­dus kan­nab last ja hoi­ab teda ar­mu­lii­dus. On täh­tis, et ris­ti­tu võib jää­da Ju­ma­la ko­gu­du­se saat­jas­kon­da kogu elu­a­jaks. Mit­med on ka­o­ta­nud usu ja hea süda­me­tun­nis­tu­se, kui on ek­si­nud maa­il­ma. Siis saab Ju­ma­la ko­gu­du­se saat­jas­kon­da ja pääs­te­tu­te hul­ka ai­nult mee­le­pa­ran­du­se läbi. Usu­ga võib oman­da­da va­ga­du­se, mis kõlbab Ju­ma­la ees. Kui usu lamp säi­lib meie süda­mes põle­va­na, saa­me kord kir­kus­se.

Tekst: Mat­ti Kin­nu­nen

Al­li­kas: Vuo­si­kir­ja 2006, Oi­kea ja vää­rä (Aas­ta­raa­mat 2006, Õige ja väär)

Tõlge: Han­nu Sul­ka­la

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016