JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Tugevale alusele

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
24.11.2015 12.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:21
2020010123213520151124120000

Jee­su­se ava­lik te­ge­vus al­gas, kui Jo­han­nes Ris­ti­ja ris­tis ta Jor­da­nij­ões. Ju­mal ta­e­vast tun­nis­tas seda sündmust: „See on minu ar­mas Poeg, teda kuu­la­ke!” (Mt 3:17) Se­alt siir­dus Jee­sus kõrbes­se, et val­mis­tu­da oma üle­san­deks. Ta paas­tus 40 pä­e­va, ja lõpuks kat­sus kiu­sa­ja näl­jast Jee­sust mit­mel kom­bel. Jee­sus tõrjus kiu­sa­tu­sed, vii­da­tes Ju­ma­la kir­ju­ta­tud sõnale. Lõpuks ajas ta ku­ra­di mi­ne­ma ja ing­lid tu­lid teda tee­ni­ma.

Vars­ti sai Jee­sus kuul­da, et tema eel­käi­ja Jo­han­nes oli ta­pe­tud. Ta kut­sus jüngreid en­da ümber ja alus­tas oma kuu­lu­tus­tööd. Tema õpe­tus ja te­ge­vus ära­ta­sid pal­ju tä­he­le­pa­nu, ja kuu­la­jaid voo­las tema ümber. Mä­e­jut­lus oli tema esi­me­ne ja sa­mas ka kõige tun­tum ava­lik kõne.

Jee­su­se õpe­tus­s­tiil põhi­nes al­gu­sest pe­a­le võrdu­mi­te ja kõne­ku­jun­di­te ka­su­tu­sel. Võrdu­mi­te pil­did va­lis ta iga­pä­e­vas­te as­ja­de hul­gast, mil­le tõttu nad olid ha­rul­da­selt sel­gi­ta­vad. Tei­ne olu­li­ne te­gur Jee­su­se õpe­tu­ses oli see, et ta tun­dis pühi kir­ju ja se­le­tas ja tõlgen­das neid „nagu see, kel­lel on mee­vald” (Mt 7:29).

Maja ehi­ta­tak­se tur­va­li­su­se pä­rast

Mä­e­jut­lus kul­mi­nee­rub võrdu­mi­ga ka­he­su­gu­sest ehi­ta­jast. See an­nab kok­ku ter­ve õpe­tuskõ­ne ja suu­nab sel­le isik­li­kult kuu­la­ja­le. „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuu­leb ja nen­de jär­gi teeb, sar­na­neb aru­ka me­he­ga, kes ehi­tas oma maja kal­ju­le.”

Võrdluse pil­dis nä­e­me kaks ma­ja­e­hi­ta­jat. Üks mees­test on aru­kas ja tei­ne ru­mal. Kuu­la­jal on ker­ge va­li­da, kum­ma­ga ta­hab sa­mas­tu­da. Sa­mas­tu­mi­ne toob loo kuu­la­ja lä­he­da­le, te­ge­li­kult saab ta loo osaks. Aru­kas ehi­ta­ja ehi­tab oma maja kal­ju­le ja ru­mal lii­va­le. Vars­ti on kum­mal­gi maja val­mis, ja kõik pais­tab hea ole­vat.

Ilm muu­tub. Torm tõu­seb. Vihm, tul­vad ja tuul pek­sa­vad maju ja maad ning hak­ka­vad lii­va kaa­sa vii­ma. Ru­ma­la mehe maja va­ri­seb kok­ku ja ela­ni­kud sa­tu­vad la­ge­da ta­e­va al­la. Kah­ju on suur. Aru­ka ehi­ta­ja maja peab vas­tu, sest sel­le vun­da­ment on kin­del.

Ai­nult ehi­tu­sest ei jät­ku

Võrdluse jär­gi peab ehi­ta­ma us­ku nii­su­gu­se­le alu­se­le, mis peab vas­tu ka kat­su­mus­tes. Igal ajal on ini­mes­tel ol­nud mit­me­su­gu­seid aru­saa­mu sel­lest, mis on õige usk. Eri­ti üldine aru­saam on, et pole täht­sust, mis see usk ka ei oleks, kui usu­tak­se ja tun­nis­ta­tak­se Ju­ma­la ole­ma­so­lu. Kui see oleks tõsi, mil­le pä­rast Jee­sus mä­e­jut­lu­ses nii võim­salt hoi­a­tas nõrgale alu­se­le ehi­ta­mi­se eest.

Pau­lus rõhu­tab hea vun­da­men­di täht­sust hil­jem sa­mal vii­sil kui Jee­sus: „Mul­le an­tud Ju­ma­la ar­mu jär­gi olen ma kui tark hoo­nee­hi­ta­ja ra­ja­nud alu­se, aga tei­ne ehi­tab sel­le­le. Igaüks vaa­da­ku siis, kui­das ta ehi­tab.”

Alus on juba ra­ja­tud ja see on Jee­sus Kris­tus. Teist alust ei saa kee­gi ra­ja­da. – Kord saab igaü­he töö ava­li­kuks. Is­san­da päev teeb sel­le te­a­ta­vaks; see päev il­mub tu­les, ja tuli kat­sub läbi igaü­he töö, mis­su­gu­ne see on. Kui kel­le­gi töö, mis ta on ehi­ta­nud, jääb püsima, siis ta saab pal­ga. (1 Kr 3:10–14.)

Ehi­tu­sel­gi on oma tä­hen­dus, kui aga alus ei ole vas­tu­pi­dav, ei pea ka tu­gev ehi­tis vas­tu kat­su­mus­tes, saa­ti siis vii­ma­sel koh­tum­õist­mi­sel.

Alus on Kris­tu­ses

Ehi­ta­javõrd­lu­se lõpus rõhu­tab Jee­sus, et ai­nult kuu­la­mi­sest ei pii­sa, vaid peab ka ela­ma nõnda nagu usu­tak­se. Ja peab us­ku­ma nii nagu Tema on Ju­ma­la vä­est mõju­ta­tu­na õpe­ta­nud. Ka nõrgem ehi­tus peab vas­tu, kui sel­le vun­da­ment on kor­ras. Usu­va­ga­dus rõhu­tab Kris­tust ja tema pääs­te­tööd, tema sõna.

Jee­sus küsis oma jüngrite kä­est, kel­le ütle­vad ini­me­sed ta ole­vat. Siis jät­kas ta küsi­must:

”Aga teie, kel­le teie ütlete minu ole­vat?” Peet­rus vas­tas: ”Sina oled Mes­si­as, ela­va Ju­ma­la Poeg.” (Mt 16:15–16.) Sel­le üles­tun­nis­ta­mi­se toel asu­tas Jee­sus oma ko­gu­du­se. See peab vas­tu, kuna sel­le tu­ge­vaks alu­seks on pääs­te­töö, mil­le Ju­mal oma po­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses val­mis­tas. Seda sõnu­mit vo­li­tas Ta ka oma ko­gu­du­se kuu­lu­ta­ma, kui ta an­dis Peet­ru­se­le ta­e­va rii­gi võtmed.

Võrdum õpe­tab va­li­ma õi­ges­ti. See kut­sub Kris­tu­se osa­dus­se. Kris­tu­se teh­tud töö peab vas­tu maa­il­ma tor­mid, ja sel­le abil jõuab meie usu la­e­vu­ke kord õndsuse ra­hu­lik­ku sa­da­mas­se.

Tekst: Miko Ul­jas

Tõlge: HS

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 11/2014

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Mt 7:24–27

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.

28.3.2024

Jeesus otti leivän, siunasi, mursi ja antoi sen opetuslapsilleen sanoen: ”Tämä on minun ruumiini, joka annetaan teidän puolestanne. Tehkää tämä minun muistokseni.” Luuk. 22:19

Viikon kysymys