JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Uus ini­me­ne

Vieraskieliset / eesti
2.4.2014 0.00

Oma kir­jas ko­los­las­te­le hoi­a­tas Pau­lus patu oh­tu­de eest ja tah­tis kir­gas­ta­da ko­los­las­te us­ku Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, et nad saak­sid jõudu ela­da Ju­ma­la tah­te ko­hast elu.

Ko­los­sa lin­na oli sündi­nud elav Kris­tu­se ko­gu­dus. Lin­na oli läi­nud Pau­lu­se kaas­su­la­ne Epaf­ras. Ta oli kuu­lu­ta­nud ko­los­las­te­le tõe sõna, evan­gee­liu­mit Kris­tu­sest Jee­su­sest (Kl 1: 5). Pal­jud olid võtnud evan­gee­liu­mi usu­ga vas­tu. Nõnda sai al­gu­se Ko­los­sa usk­li­ke hulk.

Kui­gi Pau­lus ei ol­nud Ko­los­sas käi­nud, oli ta kuul­nud noo­re ko­gu­du­se elust pal­ju. Kir­jas rää­gib Pau­lus ni­melt, et ta on kuul­nud ko­gu­du­se sünnist ja sel­le­ga se­o­tud rõõmu põhjus­test. Ta on ka koos teis­te krist­las­te­ga pa­lu­nud, et ko­los­la­sed saak­sid vä­ge­vaks usus ja saak­sid jõudu ela­da Ju­ma­la tah­te ko­ha­selt (1: 8‒10).

Nagu ka teis­tes oma kir­ja­des, tah­tis Pau­lus en­ne-kõike kin­ni­ta­da kir­ja vas­tuvõt­ja­te us­ku. Sa­mas hoi­a­tas ta ek­siõ­pe­tus­te ja patu oh­tu­de eest, mida Ko­los­sa usk­li­kud olid ko­ha­nud.

Kris­tu­se õpe­tus ohus

Ko­los­sa oli üsna väi­ke linn pra­e­gu­se Türgi alal. See oli omal ajal asu­nud täht­sa­te tee­de ris­tu­mis­ko­has. Lin­na elu­le and­sid vär­vi pal­jud eri rah­vu­sed ja usun­did.

Ko­los­sas te­ki­tas prob­lee­me see, et Kris­tu­se evan­gee­liu­mi kõrval oli ko­ha­li­kel ela­ni­kel sur­ve oman­da­da sa­mal ajal mõtteid ka teis­test usun­di­test ja fi­lo­soo­fi­a­test. Pau­lu­se kir­jas esi­ta­tud mure usun­deid se­ga­va õpe­tu­se – sünkre­tis­mi – pä­rast on ak­tu­aal­ne ka tä­na­pä­e­val. Üha lai­e­malt esi­neb mõte, et igaüks võib ehi­ta­da oma usun­di ise ja so­bi­ta­da sel­le­ga Ju­ma­la sõna oma­en­da mait­se jär­gi.

Pau­lus mai­nib oma kir­jas see­su­gust ek­siõ­pe­tust. Ta vii­tab sel­le­le, kui­das mõned juu­did olek­sid taht­nud, et usk­li­kud ik­ka veel jär­gik­sid tra­dit­si­oo­ni-pä­ra­seid puh­tus­reeg­leid ja pe­oa­e­gu. (2: 16) Vist kree­ka fi­lo­soo­fi­ast on pä­rit mõte as­keet­li­kust elu­vii­sist (2: 18‒23), mis Pau­lu­se sõnul ra­hul­das ai­nult ini­me­se uh­kust.

Uus elu Kris­tu­ses Jee­su­ses

Noor Ko­los­sa ko­gu­dus elas nii­siis eri­ne­va­te ek­siõ­pe­tus­te kes­kel. Sa­mas olid usk­li­ke­le tut­ta­vaks saa­nud pal­jud patu ah­vat­lu­sed ja mõjud. Sel­le­pä­rast pidi Pau­lus nei­le ära se­le­ta­ma liht­sa usu Ju­ma­la sa­la­dus­se, Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, kel­les pei­tu­vad kõik tar­ku­se ja tun­ne­tu­se aar­ded. (2: 2–3)

Sis­se­ju­ha­tu­ses kir­jel­dab Pau­lus muu­tust, mis te­kib mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nud ini­me­ses. Mee­le-pa­ran­dus on en­nek­õi­ke mee­le­muu­tus, mil­les ini­me­se elu ei muu­da oma suun­da ai­nult pi­sut, vaid ra­ja­neb täi­es­ti uu­el alu­sel ning suun­dub uue ees­mär­gi poo­le. Usu alu­seks on Jee­sus Kris­tus ja tema le­pi­tus­töö. Ees­märk on iga­ve­ne elu ta­e­vas.

Pau­lus ka­su­tab sel­le muu­tu­se võrdku­ju­na tut­ta­vat te­ge­vust: rii­e­tu­mist. Ta õhu­tab ko­los­la­si esi­teks end lah­ti rii­e­ta­ma: „Sest te ole­te sel­jast võtnud vana ini­me­se tema te­gu­de­ga.” (3: 9) See tä­hen­dab Ju­ma­la tah­te vas­ta­se elu ehk usk­ma­tu­se ja patu ma­ha­jät­mist. Pau­lus mai­nib ma­ha­jä­e­ta­va­test as­ja­dest näi­de­te­na hoo­rust, rüve­dust, kir­ge, kur­ja himu, ah­nust, viha, ra­e­vu, kur­just, te­o­ta­mist, sii­vu­tuid sõnu ja va­le­ta­mist. (3: 5‒9)

Pä­rast seda õhu­tab Pau­lus rõi­vas­tu­ma uu­es­se (3: 10). Siin on mõel­dud usu­va­ga­du­se rõi­vast, mil­le­ga Ju­mal rii­e­tas juba esi­me­se inim­paa­ri, Aa­da­ma ja Ee­va (1Ms 3: 21). Piib­li esi­mes­test le­hekül­ge­dest ala­tes tu­le­ta­tak­se meel­de, et Ju­mal on val­mis­ta­nud iga­le ini­me­se­le va­ga­du­se, pat­tu­de an­des­ta­mi­se. Seda liht­sat sõnu­mit Jee­su­sest Kris­tu­sest se­le­tab Pau­lus oma kir­ja­des, ja nii teeb ta ka ko­los­las­te­le.

Ju­mal ei väsi ar­mas­ta­mast

Uu­es ini­me­ses, Jee­su­se jär­gi­jas, te­ki­tab Püha Vaim usu vil­ju (1: 8‒10, Gl 5: 22). Pau­lus lo­et­leb neid: südam­lik kaas­tun­ne, lah­kus, aland­lik­kus, ta­sa­dus ja pikk meel. Ta õhu­tab hoo­lit­se­ma sel­le eest, et ko­los­la­sed ta­luk­sid üksteist ja an­des­tak­sid ükstei­se­le, nii nagu Kris­tus on ka nen­de­le an­deks and­nud. (3: 12‒13) Ju­mal ei lak­ka mit­te ku­na­gi ar­mas­ta­mast pa­tust ini­mest, kui­gi ta vih­kab pat­tu. Sel­le­pä­rast saab „uus ini­me­ne”, Kris­tu­se jär­gi­ja, veel tä­na­pä­e­val­gi us­ku­da oma ebaõn­nes­tu­mis­te kes­kel evan­gee­liu­mi an­des­ta­vas­se ja uu­en­da­vas­se jõus­se. Usk­ma­tut ini­mest ot­sib Ju­mal ik­ka veel oma ar­mas­tu­ses – vä­si­ma­ta – ja kut­sub oma rii­ki.

Tekst: Ant­ti Sa­ve­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 5/2013

Tõlge: A. V.

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: Kl 3: 1–17

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014

28.2.2020

Sy­vyy­des­tä minä huu­dan si­nua, Her­ra. Her­ra, kuu­le mi­nun ää­ne­ni. Ps. 130:1-2

Viikon kysymys